Amaitea, teine koht
Andke teada, kui näete kirjavigu.
Kuidas ma surnuid eskortisin
Ma ei suuda seda uskuda. Ta pani jooksu. Ta pani jooksu ja jättis mind üks sellega tegelema. Kuradima argpüks, rääkima oli küll piisavalt mees. Küll ma ta üles leian. Küll ta SIIS kahetseb. Aga olgu, seniks tegelen ma praeguse probleemiga. Ma pean sellest kuidagi lahti saama, kuni see neetud laip minu valduses on, on mul oht 25 aastat saada. Aga raisk! Kuidas ma seda transpordin, tema oli ju autojuht. Tõbras! Siin ma siis olen, ühetoalises äärelinna korteris vaikselt laguneva saja kolmekümne kilose laibaga. Oli see üldse asja väärt? Oli see väärt kõike seda kuude viisi plaanimist, ainult, et sisse hingata kellegi aeglaselt mädaneva keha lehka.
Ja raisk veel, kus oli. Paras sellele egoistlikule hoorapojale. Ta võis küll „kogemata“ need valed diagnoosid teha, aga see ei too minu õde tagasi. Oleks ta rohkem keskendunud minu õe juhtumile, selle asemel, et kasiinodes oma raha laristada, ei lamaks minu kallis Johanna praegu puukirstus. Kirstus kuhu see igavene rasvarullist inimhakatis mitte iialgi ei mahuks. Ta ei vääri isegi matuseid. Ta oleks väärinud vaid rohkem piina enne surma. Tal läks isegi hästi, et tema keha selle mürgi kiiresti vastu võttis. Aga siiamaani ei saa ma aru kuidas ta teadis, et me tuleme. Kuidas ta teadis, et just täna oleks kasulik ukse peal oma kaheraudsega oodata. See külvas palju segadust.
Ju siis see kuradi argpüksist reetur torkas mulle noa sügavamale selga kui ma arvata oskasin.
Kuid hetkel pole aega mõelda kuidas ma pean juba järgmisele inimesele tema väärilise palga andma. Oleks pigem aeg siis jalga lasta. Olen viiendal korrusel, ehk siis aknast väljumine ei tule kõne allagi. Jääb vaid loota, et keegi ei juhtu oma koera jalutama viima samal ajal kui ma üht suurt tükki liha mööda treppe alla lohistan. Autot mul pole seega pean järjekordselt improviseerima, nagu siis kui see samune jupp liha mind üllatusena oma kärbikuga kuklasse sihtis. Võimalus oleks ta lihtsalt hange jätta ja loota, et mendid loevad tema järjekordseks surnuks külmunud parmuks. Ei. Nii ei saa. Ta on ju arst. Väga suure palgaga arst. Arst kes on liiga tähtis, et raisata oma aega inimese elu päästmiseks. Minu Johanna päästmiseks. Aga mis siis kui ma lükkan ta jõkke? Võib seletuseks jääda, et ta lihtsalt vajus läbi jää. Ega temasugused ülekaalulised mõrvarid erilised jää sõbrad ei ole. See isegi toimiks. Kuid jõgi on siit 500 meetri kaugusel. Keskpäeval võib selline asi keerukaks minna ning õhtuni ei saa ma ometi ju oodata, naine tuleb tal ka ju töölt.
Raisk! Miks ma seda ennem ei märganud! Kurat kus ma olen idioot! Tal ju ka auto. Täpsemalt uue seeria Rolls Royce, ilma milleta see rasvast tilkuv tõbras isegi prügi välja ei viiks. Nii, nüüd pean vaid autovõtmed üles leidma, tõenäoliselt on need tema jaki taskus. Kui ma vaid teaks kus see.. Seal! Olemas! Järgmisena pea ta vaid kuidagi trepist alla saama. Kuid kuidas sellist massi üldse liigutada? Tundub, et pean selle jaoks kasutama gravitatsiooni. Muud võimalust üle ei jää. No aga kuidas ma teda varjan?! See on ju praktiliselt võimatu midagi nii suure massiga ära pakkida. Isegi tema hiiglaslikust kuningale sobilikust vaibast ei piisa tema pakkimiseks. Kõik on selle tõpra kaalu taga kinni. Seni kuni mul mingisugust ideed ei tule, lähen ja pargin ma tema auto juba ukse ette. Asusin trepist alla minema kuid ennäe, keegi tore kodutu otsustas siia koridori magama jääda. Kõikidest võimalikest päevadest suutis see elu hammasrataste vahele jäänud asotsiaalne paadialune just täna end täis tõmmata ning sooja trepikotta magama jääda. Tulemuseks on see, et ma pean uue väljapääsu välja mõtlema. Raisk. Nagu polnud vähe sellest, et mul oli niigi raske seda n-ö. Doktorit siit alla veeretada, nüüd pean ma veel kauem seda haisu taluma. Läksin tagasi korterisse. Tore, mis nüüd siis edasi saab? Parmu ei hakka ma ju tülitama, see vend võib lärmakaks osutuda. Vajan minimaalselt tähelpanu. Variant oleks ka ta lihtsalt aknast alla lükata. Võib lihtsalt oletada, et ta läks värsket õhku hingama, kaotas tasakaalu ning libastus rõdul oleva jää peal. Tulemuseks kolm sekundit vabalaskumist ning silmapilkne surm. Aga akna all on ju kahemeetrised hanged, ta jääks ilmselt ellu. Kahemeetrised hanged! Kuramus, nii ma saaksin ta ju alla! Geniaalne!
Selge, nüüd ma siis tean mida teha. Vabakutseline kulturist nagu ma olen, et olnud mul raske seda juba pool tundi ühe koha peal lebavat tulevast ankrut rõdule liigutada. Ootasin vaid õiget hetke, et keegi all ei liiguks, siis saaks silmitseda midagi mida pole just kõige tavalisem kohata. See võib isegi päris huvitav vaatepilt olla, kui näha kuidas üks korralikult täis söönud, enam mitte nii elujõuline mees, 20 meetrit hange kukub. Aga eks siis asun asja juurde. Tõstsin ta enam-vähem jalule ning andsin ühe võimsa lükke. See oli ikka kuradima naljakas. Sadistlikult naljakas. See kuidas ta elutu keha õhus keerutusi tegi, nagu olümpiamängudel mõni hädine võistlussukelduja. Ma annaks talle 8 punkti. Hange langes ta nagu valatult. Tundsin nagu ma oleks teda juba teist korda tapnud. See oli mõnus. Oh Johanna, kui sa vaid näeks mida ma sinu nimel teinud olen.
Jooksin nüüd alla, et laip kiiresti autosse toimetaja. See kiirus millega see tohutu mass lund tabas põhjustas lume sisse üüratult suure kraatri. Mul läks veidike aega tema hangest väljatirimiseks ning autosse toimatamiseks. Kõik läks nagu plaanipäraselt. Enne kui ise autosse istusin, pühkisin ära ka kõik võimalikud lohistusjäljed. Ma olin kindel, et pääsen puhtalt.
Käivitasin mootori ning asusin teele. Jäi vaid loota, et keegi jõejää peal ei uisuta, vastasel juhul peaksin ma jälle midagi uut välja mõtlema. Tee peal vaatas keegi vanem mees mind väga kahtlaselt, kui ma oma ohvri autoga teda üle tee lasin. Laipa ei saanud ta ju ometi näha, ta on tagaistmel pikali ning tekiga kaetud. Tekkis pisike paanika. Võibolla tundis ta omaniku auto ära ning hakkas mõtlema, et miks mina selle roolis olen. Võibolla oli ta selle tõpra sõber. Võib olla, et ma pean ka tema vajadusel „hange viskama“.
Jõudsin jõeni, jääl polnud kedagi. Kõik tundus ideaalne. Astusin autost välja ning uurisin ümbruskonda, ega keegi ometi kuskil põõsa taga lumememme ei ehita või sellisel ebatavalisel kohal fotograafiat ei harrasta. Nagu keegi KGB agent mingisugusest kriminullist, kammisin kõik võimalikud nurgad ning hanged läbi, kuna olin lõpule niivõrd lähedal. Plats oli puhas. Sikutasin selle tulevase veeolevuse autost välja ning lohistasin ta ettevaatlikult jääle. See käis lihtsalt, kuna jää oli kenasti libe. Kuid ma olin liiga hoos, et mõelda mis edasi saab, nüüd kus ta lõpuks siin jää peal lamab. Ega ta ometi ise siit kümne sentimeetri pakususest jääst läbi vaju. Järele mõtlemata, andsin ma jääle kerge jalahoobi, lootes sinna pisikest pragu sisse lüüa. Tulemus oli nullilähedane. Lõin tugevamalt, kuulsin raksu. Astusin kiiresti eemale ning ootasin. Ootasin, et see igavene mõrtsukas lõpuks külma sügavikku vajuks. Kuid ei midagi. Ootasin kauem. Viskasin isegi paar suuremat kivi. Järsku hakkasin kuulma kaugustest inimhääli. Mis siis kui nad nüüd siia tulevad? Ma ei saa teda lihtsalt siia jätta. Pidin midagi tegema. Paanikas jooksin ma laiba juurde, lootes, et äkki ühest hoobist veel piisab. Kuid niipea kui ma temani jõudsin, kõlas valju raksatus. Jää murdus. Lõpuks! Kuid mitte minu kasuks. Vajusin ka ise vette. Mul ei olnud hirmu, kuna ma teadsin kui head ujumisoskused mul on. Kuid nagu selgus, oli sellest vähe kasu, kui su peale 130 kilone ankur vajub. Püüdsin tema alt lahti rabeleda, kuid asjatult. Mu jalad olid külmast krampi tõmbunud. Siin polnud enam mingit pääsu. Tundsin kuidas külmus muutus soojuseks, kui mu keha vaikselt tuimaks hakkas muutuma.
Siin ma siis olen, kuus meetrit jõe põhjas kasutades inimest tekina. Nutta pole mõtet, surm on kindel. Vähemasti sain ma oma viimase soovi täidetud. Kes ütles, et kättemaks ei ole magus? Nüüd pean vaid lootma, et ma ei satu selle lurjusega samale korrusele. Et ma satuks samale korrusele kus Johanna. Sinna kus ta mind loodetavasti praegu ootab.
