Ma olin just parasjagu oma Panda Liha söömas, kui kõlas hirmus pauk. Ma ehmusin nii ära, et mul jäi kahvel kurku kinni, ja ma surin ära. Kuid siis tuli nõid ja muutis minu Elusaks, see oli väga tore, kuigi ta enne mind prostituudina müüs. Aga kui ma lõpuk jälle elus olin, hakkasin ma uurima, kust see suuuuuuuuur pauk tuli, aga esmalt sõin ma oma Panda Liha Panda Kastmes Panda luust Taldrikul ära. Kui kõht täis, jätkasin ma uurimist, esmalt vaatasin ma enda maja taha, ega seal eriti midagi ei olnud, peale suure suitseva kraatri ja ma läksin uurisin edasi kust see suur pauk võis tulla.
Peale paari kilomeetrist kõndimist selles suures kraatris, hakkasin ma juba mõtlema, et võibolla, on see kraater, kuidagi seotud selle suuuure pauguga. Aga nii loll ma ei olnud ja ma kõndisin edasi.
Lõpuks jõudsin ma august välja ja nägin seal TV-Bussi, ilmselt olid need Reporterid või inimröövijad. Kartes, et nad on inimröövijad jooksin ma tagasi koju. Kodus ootas mind värske, vagla puding. Söönud uuesti kõhu täis jätkasin ma oma uuringut. Vaadates, et eelmine kord kui ma kõndisin kraatri sees, siis nüüd ma kõndisin kraatri ümber. Selle ümbruses oli palju rusu, kive, toksilisi jäätmeid, Michael Jackson, leeke jm. Huvitavat. Siis järsku jõudsin mingisuguse suure Raketitaolise kooriku juurde, Selle peal oli kirjutatud “USA Nuclear Testing” , aga vaadates, et ma ei oska Inglise keelt, jätkasin ma oma paugu otsinguid. Kui ma olin jõudnud uuesti ringiga selle TV-Bussi juurde võtsin ma end kokku ja igaksjuhuks pistsin endale krediitkaardi tasku, et kes teab mis need inimröövijad võivad teha. Ma jõudsin mehe juurde, ja koheselt ärvardas ta mind tappa, ta pani mingisuguse haamri taolise asja minu suu juurde mille peale oli kirjutatud “CNN” ja ütles: “Hello, this is CNN, Live at the Nuclear testing area, and here we have a survivour, let’s see what he has to say.” Aga mina olin valmis, ma võtsin oma krediitkaardi, ja lõikasin tema Pimesoole välja, ega tema eriti rõõmus ei olnud, karjus muudkui: “Help, help im bleeding!” Aga selle ähvarduse eest lõikasin ma tema kopsud välja, siis jäi ta vait, võit oli minu. Aga tema olid ju ka kaaslased, ja nad oli selge tapmispilguga ja ma otsustasin plehku panna. Joostes umbes 15 kilomeetrit eemale, otsustasin ma jätkata oma otsinguid. Ma olin juba natuke kuri, et mind prooviti tappa. Aga mina ei andnud alla, ma jooksin tagasi kraatri poole, teel kohtasin väga viisakat meest, Ta nimi oli Osama Bin Ladena, või Ladena, vms. Igastähes ma küsisin temalt mis juhtus. Tema seletas mulle oma sõnadega: “Ros Absor Rosba sor neega vombat aare karon~!” Tema jutust sai koheselt aru ja ma suundusin koju, sest see pauk olevat ainult uusaasta pidustus. Kui ma lõpuks jõudsin koju, kohtasin ma jälle nõida, nõid oli kuri, sest ma andsin talle peksa, ja proovis mind tappa, aga nüüd virutasin ma temale Küüneviiliga pikki pead. Noo siis jäi ta magama. Ja ma tundsin rõõmu enda uhke võidu üle. Ma otsustasin ühe portsu Panda Suppi süüa aga panda kopsutükk jäi mulle kurku kinni, ja ma surin. Kahju, et ma nõia tapsin.
18.09.2007 - 20:28
Thursday, March 27, 2008
Monday, March 17, 2008
Esmaspäev ehk "Vaheaja hommik"..." ..... "
Hmmm, nagu eelmises postituses mainisin, ei saa ma õhtul kirjutada, seega kirjutan ma täna hommikul, vaadates, et hetkel on selline, no-school seis. Awesome.
Kuid millest kirjutada? Eelmisest laupäevast nagu pole vast enam mõtet. 2 blogi on kõik juba ära maininud :S Nimesi ei hakka mainima vaadates et minu blogi on surveylancei all. Reelk üüü Annah. So anyway, räägime siis REEDEST...Yeaaah. Kay
Reeeeddee
Täna oli selline omapärane päev. Ehk siis Emakeelepäev. Ärkasin mingi, as usual ja kerisin pesema. Viksisin nagu need, kingad ka, noo, enamvähem särama ja luurasin Triinu tuppa, et sealt üht lipsu endale varastada, vaene tütarlaps magas. Bah, anyway kõndisin siis kooli kaelas ainult sall ja peas ainult müts ja inimesed ikka ei mõista, et pintsak annab sooja, ei mul ei olnud külm. Kurbruk. Sain siis kooli ja meil ei olnud nagu esimest tundi, sest vot, näiteringi proov, excccceelllent. Proov tuli isegi hästi välja ja seal sai toredasti palju pilte tehtud...Bah, lähme siis kohe edasi aktusele. (Teise tunni ma sain ka nagu vabaks täna segakooriproovile) Lõppes lastel teine tund ja lastevool hakkas sisse voolama. See oli naljakas vaadata kuidas kõik hämmingus vaatasid kuidas Joosep ja Paas kuupi panid, kui nad vaid teaks, et seda on nii kerge õppida. -___- ohvrid. Pshh, anyway segakoorilaul oli täna eriti pikk, lugu kestis vb mingi 30-40 sekundit ja siis kohe lavalt maha. KUID, selle kompenseeeeeris tore näiteringi esinemine. See, kes ta nüüd oligi, Mart? Erno? Kenneth vist oli. Võõras minule, Anyway Kenneth täna kuidagi säras. Pea läikis. K anyway Laval oli meid isegi natuke näha, õnneks oli see ainult 8a klass. Harmless. Kurb oli veidi see, et ma astusin kardina peale ja pudel kukkus maha. Mark. K näidend oli siis peale mingi, tükki aega läbi ja meie eest plaksutati üllatavalt? Teist korda veel lavale? Kuid noh, see ei kompenseeri seda, et näidendi ajal inimesed rääkisid, soovin neile kõhulahtisust. Lavalt minema ja siis aula ukse ette ja hakkas omaloomingikonkursi auhindade jagamine kus algul said kuni 8 klass auhinnad, siis aga hakkas 9-12. Jagati tänukirja ja ma nagu surin pinge kätte, et mitte seal nimekirjas olla. Ei olnudki. Ja luckiski ära, sain mingisuguse eripreemia nn "Põneva Seiklusjutu" eest ja raamatu nimega Siegfield? Kui keegi on lugenud siis mainige kas see on ka hea. Lõppes aktus ühislauluga? Mida ma ei laulnud, vabandust, kuid see oli kõrge ja ma kaotasin koguaeg järje ära. Nii ta kord on. Läksime siis nagu tundidesse, kuid noh, CMON, PEALE AKTUST VEEL TUNNID? ISEGI ÕPETAJAD VINGUSID SELLE ÜLE. On kord ta nii. Praksi tundides me ei teinudki midagi? Lahe, mul oli isegi võimalik olla Praksi arvutis DJ ja lasta Youtubist videoid, kuigi ma tahtsin panna muusikat, on minu klass ikka hämmingus nende lord of the rings paroodiatega ja sõimasid mu läbi, YOU SUCK. YOU ALL SUCK(va Paas ja Vikat ka vist). Vähemalt oli söök hea. Seekord. No soup. Mkay oli siis veel 2 tundi koolis alles jäänud, ja sorry, but ma nagu tõsiselt, 50% klassist on pannud jooksu, järk on veel Kehaline, kuhu ma ei saanud minna, tänu asjaolule, et ma olin ülikonnas ja et Aare Vigla arvas, et tunnid ei jätku peale aktust, ehk siis jah. Ja Inglise keel? Nägemist, ma oskan inglise keelt ja vaadates, et terve klass on praktiliselt läind, otsustasin ma ka minna, seega tänu sellele saime me bändikat teha. Excellent. Lähme siis bändikasse üle. Tegin valmis mingisugused laulusõnad, mis Madisele ei meeldi, DIE~!"!!~!!~!~!~!~!!~!~!~!~!~! Jammisime siis tükk aega ma Madis mõtles enda terava peaga mingi julma kirdariffi. Tubli. K anyway meil hakkas üle tüki aja igav ja nagu traditsiooniks hakkasime me uurima trummiklassi, leidsime siis sellise tore karja riideid? Ja mis nüüd on? 2 Poissi, digikas, kari kostüüme ja igavus? Tulemus siis pildistamine, oi kui tore. No Anyway, ütleme siis kui me leidsime need kaitseväeorkestri kostüümid ja tegime nendega mingi 4 pilti tekkis Madisel hirm, et me vahele jääme, laps pani igaks juhuks ukse kinni. Ja mis juhtus siis 10 sekundit hiljem, Madise ülitundlikud kõrvad kuulsid samme ja siis, jah, kurb ta oli, Valvetädi koputas ukse peale? PAAANIKA :D:;DOWE;Ofgergekgmefw
ESKNGV
Johhaidii Sõjaväeriided seljast ja sellega läks veel kaua. Madis läks ust avama ja ma pidin veel võtma enda sõjaväe püksid jalast? Kuid nüüd oli juba hilja neid kappi peida, seega, läksid need Basstrummi taha peitu. Ülejäänud aga olid suvalt vistatud kappi kus nad ka ilmselt praegu on :D
Nii lõppes meie bändikas, sest valvetädi tahtis ainult öelda, et ta tahab koju minna. Kurb? Millest veel rääkida? Pshh, sellest, et ma jäin teleka ees magama, nagu juba tavaks on ja unustasin siis veel selle Alfa. Nii ta kord juba on. Laupäev oli siis ütleme nii, et, ma ei mäletagi mis toimus...?eee..Jah vudeva. Pühapäevast pole ka midagi..Lol..Rääkida. Elu läheb vaheajal vaikseks...
PILDIAEG.
Egopoiss jälle esiplaanil
Ju siis ongi?
Asotsiaal
Soovahetus oleks mulle lausa odav
Eesti kuubikute torn? VEIDI udune?
Need on siis minu, ego-sarved. Sellist pilti võite näha siis, if you got owned by me.
Piilur 12..Jõgeva klassiruumilaed ei ole eriti, tugevad...
Yes, it DOES WORK~!
Pole siin midagi õelda. Its fake.
10 sekundit peale seda pilti juhtus see tore Paanikavärk
Auh..
Loser
Kuid millest kirjutada? Eelmisest laupäevast nagu pole vast enam mõtet. 2 blogi on kõik juba ära maininud :S Nimesi ei hakka mainima vaadates et minu blogi on surveylancei all. Reelk üüü Annah. So anyway, räägime siis REEDEST...Yeaaah. Kay
Reeeeddee
Täna oli selline omapärane päev. Ehk siis Emakeelepäev. Ärkasin mingi, as usual ja kerisin pesema. Viksisin nagu need, kingad ka, noo, enamvähem särama ja luurasin Triinu tuppa, et sealt üht lipsu endale varastada, vaene tütarlaps magas. Bah, anyway kõndisin siis kooli kaelas ainult sall ja peas ainult müts ja inimesed ikka ei mõista, et pintsak annab sooja, ei mul ei olnud külm. Kurbruk. Sain siis kooli ja meil ei olnud nagu esimest tundi, sest vot, näiteringi proov, excccceelllent. Proov tuli isegi hästi välja ja seal sai toredasti palju pilte tehtud...Bah, lähme siis kohe edasi aktusele. (Teise tunni ma sain ka nagu vabaks täna segakooriproovile) Lõppes lastel teine tund ja lastevool hakkas sisse voolama. See oli naljakas vaadata kuidas kõik hämmingus vaatasid kuidas Joosep ja Paas kuupi panid, kui nad vaid teaks, et seda on nii kerge õppida. -___- ohvrid. Pshh, anyway segakoorilaul oli täna eriti pikk, lugu kestis vb mingi 30-40 sekundit ja siis kohe lavalt maha. KUID, selle kompenseeeeeris tore näiteringi esinemine. See, kes ta nüüd oligi, Mart? Erno? Kenneth vist oli. Võõras minule, Anyway Kenneth täna kuidagi säras. Pea läikis. K anyway Laval oli meid isegi natuke näha, õnneks oli see ainult 8a klass. Harmless. Kurb oli veidi see, et ma astusin kardina peale ja pudel kukkus maha. Mark. K näidend oli siis peale mingi, tükki aega läbi ja meie eest plaksutati üllatavalt? Teist korda veel lavale? Kuid noh, see ei kompenseeri seda, et näidendi ajal inimesed rääkisid, soovin neile kõhulahtisust. Lavalt minema ja siis aula ukse ette ja hakkas omaloomingikonkursi auhindade jagamine kus algul said kuni 8 klass auhinnad, siis aga hakkas 9-12. Jagati tänukirja ja ma nagu surin pinge kätte, et mitte seal nimekirjas olla. Ei olnudki. Ja luckiski ära, sain mingisuguse eripreemia nn "Põneva Seiklusjutu" eest ja raamatu nimega Siegfield? Kui keegi on lugenud siis mainige kas see on ka hea. Lõppes aktus ühislauluga? Mida ma ei laulnud, vabandust, kuid see oli kõrge ja ma kaotasin koguaeg järje ära. Nii ta kord on. Läksime siis nagu tundidesse, kuid noh, CMON, PEALE AKTUST VEEL TUNNID? ISEGI ÕPETAJAD VINGUSID SELLE ÜLE. On kord ta nii. Praksi tundides me ei teinudki midagi? Lahe, mul oli isegi võimalik olla Praksi arvutis DJ ja lasta Youtubist videoid, kuigi ma tahtsin panna muusikat, on minu klass ikka hämmingus nende lord of the rings paroodiatega ja sõimasid mu läbi, YOU SUCK. YOU ALL SUCK(va Paas ja Vikat ka vist). Vähemalt oli söök hea. Seekord. No soup. Mkay oli siis veel 2 tundi koolis alles jäänud, ja sorry, but ma nagu tõsiselt, 50% klassist on pannud jooksu, järk on veel Kehaline, kuhu ma ei saanud minna, tänu asjaolule, et ma olin ülikonnas ja et Aare Vigla arvas, et tunnid ei jätku peale aktust, ehk siis jah. Ja Inglise keel? Nägemist, ma oskan inglise keelt ja vaadates, et terve klass on praktiliselt läind, otsustasin ma ka minna, seega tänu sellele saime me bändikat teha. Excellent. Lähme siis bändikasse üle. Tegin valmis mingisugused laulusõnad, mis Madisele ei meeldi, DIE~!"!!~!!~!~!~!~!!~!~!~!~!~! Jammisime siis tükk aega ma Madis mõtles enda terava peaga mingi julma kirdariffi. Tubli. K anyway meil hakkas üle tüki aja igav ja nagu traditsiooniks hakkasime me uurima trummiklassi, leidsime siis sellise tore karja riideid? Ja mis nüüd on? 2 Poissi, digikas, kari kostüüme ja igavus? Tulemus siis pildistamine, oi kui tore. No Anyway, ütleme siis kui me leidsime need kaitseväeorkestri kostüümid ja tegime nendega mingi 4 pilti tekkis Madisel hirm, et me vahele jääme, laps pani igaks juhuks ukse kinni. Ja mis juhtus siis 10 sekundit hiljem, Madise ülitundlikud kõrvad kuulsid samme ja siis, jah, kurb ta oli, Valvetädi koputas ukse peale? PAAANIKA :D:;DOWE;Ofgergekgmefw
ESKNGV
Johhaidii Sõjaväeriided seljast ja sellega läks veel kaua. Madis läks ust avama ja ma pidin veel võtma enda sõjaväe püksid jalast? Kuid nüüd oli juba hilja neid kappi peida, seega, läksid need Basstrummi taha peitu. Ülejäänud aga olid suvalt vistatud kappi kus nad ka ilmselt praegu on :D
Nii lõppes meie bändikas, sest valvetädi tahtis ainult öelda, et ta tahab koju minna. Kurb? Millest veel rääkida? Pshh, sellest, et ma jäin teleka ees magama, nagu juba tavaks on ja unustasin siis veel selle Alfa. Nii ta kord juba on. Laupäev oli siis ütleme nii, et, ma ei mäletagi mis toimus...?eee..Jah vudeva. Pühapäevast pole ka midagi..Lol..Rääkida. Elu läheb vaheajal vaikseks...
PILDIAEG.
Egopoiss jälle esiplaanil
Ju siis ongi?
Asotsiaal
Soovahetus oleks mulle lausa odav
Eesti kuubikute torn? VEIDI udune?
Need on siis minu, ego-sarved. Sellist pilti võite näha siis, if you got owned by me.
Piilur 12..Jõgeva klassiruumilaed ei ole eriti, tugevad...
Yes, it DOES WORK~!
Pole siin midagi õelda. Its fake.
10 sekundit peale seda pilti juhtus see tore Paanikavärk
Auh..
Loser
Sunday, March 16, 2008
Emergancy Blog... Ehk "EI saaaaa õhtuti kirjutada..Kurb"
Leidsin lahenduse kuidas teie laste aega veeta. Mul pole nagu enam õhtuti võimalust (Mil ma tavaliselt kirjutan) kirjutada. Seega ma kasutan tehnikat, kui ma ei saa tükk aega teha, teen ma Copy Paste, oleneb millest. Kuid täna on siis CopyPaste sellest kirjanist mis ta tegin omaloomingupäeval ja mis tõi mulle mingisuguse eripreemia põneva seiklusjutu eest. Shefffooo. Ja see on ilmselt viimane kord kui te näete mind nii ...Wanna-be-Deep juttu rääkimas. Enjoy
Pime, pime Chicago
Ma lõin ukse oma selja taga paukudes kinni ja otsustasin, et rohkem ma oma jalga siia tagasi ei tõsta. Ma olin Monaga küllalt kaua sellel teemal vaielnud ja mulle ka piisas tema pidevast sonimisest öösel, ta ei ole nagu ta varem oli, ta oli muutunud, justkui teine inimene. Vahel mõtlen ma kas see pangarööv kuidagi mõjutatas teda, meie olime ju ainukesed kes pääsesid, Johnny on juba ammu pokris kinni. Samas, see rahasumma mis me Detroitis röövisime vast kompenseerib seda. Huvitav mida Johnny praegu teeb. Huvitav kas ta on juba üle saanud sellest, et Mona tema minu pärast maha jättis. See paneb mõtlema. Kuid siiski, Monaga on kõik läbi, ta on segi läinud. Oi kuidas ma sooviks tema juurde praegu minna ja vabandada kogu südamest, miks ometi ma vedasin ka tema selle loo sisse, ta elaks ilmselt rahulikult enda vaikses äärelinnas enda venna juures. Kuid nüüd kus ma jätsin tema sinna üksi, mis ta nüüd selle enda viiekümne protsendiga kahest miljonist peale hakkab. Suur summa, kuid mitte loodud nõrgameelsetele, mis temast on saanud.
Ma märkasin tee peal Vana Vito baari, ma isegi mäletan kuidas me lapsepõlves Johnniga sinna sisse hiilisime, et maitsta, kuidas maitseb viski, püüdes sealt pudelit varastada. Pärast saime me nii kõvasti isedelt peksa, et ega me enam sinna tükk aega ei läinud. Otsustasin aga minna sisse ja võibolla võtta väikese pitsi viskit. Pole ju ometi mitu kuud joonud ja pealegi on rongini veel poolteist tundi aega. Rahvaarv selles baaris on aastate jooksul kõvasti kahanenud. Vanasti oli see muidugi populaarseim baar Chicagos, kuid nüüd eks ole need uued baarid Vana Vito äri hukka ajanud. Istusin siis leti äärde, panin enda rahast pungiva kotti ettevaatlikult enda jalgade vahele ja silmitsesin kes kõik siin Baaris viibivad. Oli näha akna ääres vaid üht ääreni täis joodikut. Jookide jaoks tal vast raha ei olegi, küllap ootab, et mõni klient enda joogi üle jätab, et ta saaks siis neid viimaseid tilke sealt juua. Olin siis praktiliselt üksi baaris, kui jätta välja magav joodik. Roostes õlita jäänud uks kriuksus kui niuksuv koer kui sealt välja astus Vana Vito. Vito oli aastate jooksul kõvasti paksemaks läinud, nägu oli vaid kärnas, võrreldes vana ja nägusa Vitoga. Vito oli üllatavalt rõõmus mind nähes. Ka krimpsus näo alt paistis kirev naeratus. Ma tellisin siis endale pisikese klaasi viskit, mis läks kurgust alla justkui märg seep käest. Otsustasin, mõeldes vaid Monale, tellida veel ühe viski, nagu ka eelmine läks see makku nagu naksti.
Aeg möödus kui oli juba alla läinud seitsmes klaas kui ilmus Baari nahkjakis mees. Ta kõndis sujuval sammul leti äärde ja istus minu kõrvale maha. Ma olin kahjuks liiga vintis, et näha ta nägu, ma tundsin ainult ära selle, et tal on pikad juuksed ja kahtlane suur kohver enda kõrval. Kuid siis aga läksid mõtted jälle Monale. Ma ei saanud lihtsalt enda mõtteid temast eemale, mul tekkis tahtmine minna tema juurde tagasi ja paluda südamest vabandust, et ma tema elu nii ära rikkusin. Ja mida ma nüüd enda vintis peaga aru sain, oli see, et ma olin Monasse kirglikult armunud, ma olin selle kõige, tänu sellele kahetsustväärt pangaröövile, unustanud. Ma tõusin meelekindlalt püsti ja võtsin vastu otsuse, vabandada Monale. Kahjuks aga olin ma nii vintis, et hetkel mil ma püsti sain, sel samal hetkel ma ka vastu lauda põrutasin. Minu pea käis ringi nagu selle odava lõbustuspargi karussell. Enne kui ma isegi märkasin oli Vito minu kõrval, ta naeris täiest peast ja aitas minu püsti. Imelik oli aga see, et see nahkjakis mees kes ennem istus minu kõrval, oli kadunud, ma küsisin Vitolt, et kas ta teab midagi sellest, Vito aga ise ei pannud tähele, ta olevat mingil hetkel magama jäänud ja ärkas alles selle peale mil ma kukkusin. Ma olin nüüd imepärasel moel justkui kaine, mul oli nii suur tahe minna Mona juurde, tänu millele oli alkohol justkui vereringest läinud. Aitas nüüd siis sellest. Hakkasin ukse juurde sammuma kui Vito karjus mulle naeratades :”Simon sa lollpea, sa jätsid enda koti siia!” Nüüd mul tuligi pähe see mõte, et see samune kott, kott milles on pea miljon dollarit, on minu elu, kui ka Mona elu ära rikkunud. Enam mind see kott ei huvitanudki, mind huvitas vaid Mona süda. Ma hõikasin vaid Vitole :” Vito, kallis sõber, jäta see kott endale, sul läheb seda elus veel vaja, mina aga lähen enda patte nüüd parandama.” Öeldes need sõnad, astusin ma Vana Vito baarist välja. Ma olid meelekindel ja võtsin sammu tagasi Hotelli poole. Ma vaid tee peal mõtlesin, et mida ma võiks küll Monale õelda, mul ei olnud sõnu enda armastuse avaldamiseks. Ma tundsin end kui teismelise eas poisike kes läheb esimest korda tüdrukut välja kutsuma. Ma olin rõõmus kui ka närvis. Mitte kunagi ei tee ma enda kallile Monale enam haiget.
Nurga taga paistis nüüd Šoti Hotell kus me olime pea nädala viibinud. Astusin siis trepist üles, samm-sammult tõusis pinge, närvilisus ja soov näha Monat. Olin ukse ees, hingasin sügavalt sisse ja avasin ukse. Ma hõikasin lootusrikkalt Mona nime, lootes saada vastust, kuid maja oli vaikne kui surnukuur. Astusin toast tuppa kuid ei kusagil ei olnud Monat. Astusin seejärel magamamistuppa, kus ootas mind võigas vaatepilk, Mona, oli surnud. Te lebas kirsipunases vereloigus, otsaees kuuliauk. Oli toimunud võigas hukkamine, roim, patt, millest ma ei saanud enam mitte midagi aru. Mu süda lõhenes, Mona, ainus isik kes oli mulle veel kallis, oli nüüd surnud. Ma olin tardunud, ma proovisin end liigutada, kuid asjata, mul oli peas justkui kuul nagu minu armsal Monal. Sel hetkel ma tundsin viha, kurbust, raevu, kättemaksuiha. Ma soovisin brutaalselt tappa selle isiku, kes minu armsale Monale niimoodi tegi.Läks tükk aega mööda. Ma rahunesin maha, kuid mõttes oli küsimused. Millal, miks, kes, kuidas. Nendele järgnes veel küsimusi millest ma ei saanud isegi aru. Ma istusin Mona kõrvale, vaatasin. Ja minu pisarad hakkasid voolama, minu armast Monast ei olnud enam midagi järgi peale tema elutu keha. Olin vait, ettearvamatult kõlas sellest täielikkus vaikuses südantlõhestav pauk ja sel hetkel märkasin, et mul oli jalas kuul. Verd pritsis, kuid ma ei tundnud valu, mul oli peas vaid kättemaksumõtted ja viha, ma keerasin enda pea ja vaatasin kes ometi mind tulistas. Ma ehmatasin, sest see, kes mind tulistas, oli see samune pikajuukseline nahkjakis mees, keda ma ka Vana Vito baaris nägin. Ta tormas mu juurde justkui välk ja haaras mu kõrist kinni surudes mind vastu seina. Minu kõri juures oli terav puss. Kuid ma ei tundnud hirmu, mul oli nüüd ükskõik kas ma suren või mitte, mul ei olnud enam põhjust elada. Minu kallis Mona, oli ju surnud. Nagu raevus koer hakkas see nahkjakis mees röökima, karjudes ja küsides, et kes ma olen, kas ma tean kus on Simon, kus on ülejäänud raha ja miks ma siin olen. Ma vaikisin samamoodi nagu ka nahkjakis mees, tekkis pingeline vaikus. Ma avasin suu ja vastasin rahulikult:”Mina, olen Simon.” Nahktagis mees üllatus samal ajal kahtlase naerva pilguga mulle otsa vaadates. „Kas tõesti?” küsis ta kibedalt. Noogutasin ükskõikselt mehe poole. Ta karjus seepeale vaid ähvardavalt, et kus on raha. Sain aru, et ma ei tohi õelda, et ma jätsin selle rahakoti Vitole, muidu oleks ka tema tapetud. Ütlesin vaid samamoodi ükskõikselt, et ma ei tea. Nahktagis mees selle vastusega rahul ei olnud, ta haaras minu õlgadest ja paiskas minu härjajõuga vastu kappe, antiikne kapp oli hetkega pilbasteks kui minu mass sellele sisse lendas. Hetkega oli jälle terav puss minu kõril ja seekord küsis nahktagis mees raevukalt uuesti: „Kas sa ei saa aru? KUS ON ÜLEJÄÄNUD MILJON DOLLARIT?!” Tekkis jällegi vaikus, minu selja all vaid praksus kildudeks läinud klaas. Mul paiskas pähe mõte, et kui ta on minu tapnud, võib ta ikkagi minna Vito juurde, sest ta nägi mind ennem seal, ma pidin teda hoiatama, kuid kuidas ma saaksin pääseda Vito juurde, kui mind hoiab maas mingisugne rahaahne raevus härg? Veel hullemaks tegi asja see, et mul oli jalas kuuluauk, õnneks ei tabanud see arterit, vastasel juhul oleksid täbarad lood. Äkki märkasin ma aga minu kõrval lebavat revolvrit mis oli meil sinna antiikkappi peidetud, see oli kõige selle prahi all nähtav vaid minule, sest sellel oli peal lauajupp mis takistas nahkjakis mehe vaadet. Kuid ma poleks mitte mingil juhul jõudnud relva haarata ilma, et ta oleks minu kõri esmalt läbi lõiganud. Ma pidin tema tähelepanu kusagile mujale saama. Ma lebasin maas rusudes, kus minu rinna peal istus nahktagis mees. Mul tuli idee, kuid ma ei olnud kindel kas see õnnestub. Ma lõin kannaga katki ühe klaasitüki ja see õnnestus, mees vaatas hetkeks taha, millest piisas mulle, et haarata plangu alt revolver ja suunata see nahkjakis mehe näole. Tekkis veel pingelisem vaikus kui enne. Minul oli kõri peal nuga, temal aga revolver otsa ees. Mul tekkisid isegi mõtted, et kas ma võiksin lihtsalt tulistada ja tappa see mees, riskides enda eluga, kuid kindlustades Vito elu. Minul ei olnud niikuinii enam põhjust elada. Järsku hakkas nahkjakis kogu rääkima. „Kuule, Simon, me oleme hetkel mõlemad päris täbaras olukorras, kuidas oleks, kui me lepiks ära, jagaks raha võibolla pooleks, sinule pool milli ja minule pool milli, mis me siin enam võitleme.” Ta ütles seda väriseva häälega, oli näost näha, et ta kartis enda elu pärast. Mina aga, soovisin ainult, et tema sureks. Et sureks mees kes hävitas kahe inimese elu. Ma vaatasin lakke, mõtlesin rahulikult. Ja ma mõistsin, ei olnud süüdi selles, mis praegu toimus ja mis oli kunagi Detroitis toimunud, ei olnud selle nahkjakis mehe süü, ei Johnny süü, ei Mona süü, vaid kõiges olin süüdi mina. Mina, kes rahaahnuses tegi valmis plaani, kuidas röövida panka, tõmmates enda plaani veel Johnny ja Mona. Mina olin see patune, kelle pärast pidi kannatama nii mitu hinge. Kui ma poleks seda plaani teinud, ei oleks Johnny praegu vanglas, ega Mona ka surnud. Mina olin süüdlane. Võtsin vastu otsuse.
Kõlas pauk.
Sucks? Good? You be the judge.
Pime, pime Chicago
Ma lõin ukse oma selja taga paukudes kinni ja otsustasin, et rohkem ma oma jalga siia tagasi ei tõsta. Ma olin Monaga küllalt kaua sellel teemal vaielnud ja mulle ka piisas tema pidevast sonimisest öösel, ta ei ole nagu ta varem oli, ta oli muutunud, justkui teine inimene. Vahel mõtlen ma kas see pangarööv kuidagi mõjutatas teda, meie olime ju ainukesed kes pääsesid, Johnny on juba ammu pokris kinni. Samas, see rahasumma mis me Detroitis röövisime vast kompenseerib seda. Huvitav mida Johnny praegu teeb. Huvitav kas ta on juba üle saanud sellest, et Mona tema minu pärast maha jättis. See paneb mõtlema. Kuid siiski, Monaga on kõik läbi, ta on segi läinud. Oi kuidas ma sooviks tema juurde praegu minna ja vabandada kogu südamest, miks ometi ma vedasin ka tema selle loo sisse, ta elaks ilmselt rahulikult enda vaikses äärelinnas enda venna juures. Kuid nüüd kus ma jätsin tema sinna üksi, mis ta nüüd selle enda viiekümne protsendiga kahest miljonist peale hakkab. Suur summa, kuid mitte loodud nõrgameelsetele, mis temast on saanud.
Ma märkasin tee peal Vana Vito baari, ma isegi mäletan kuidas me lapsepõlves Johnniga sinna sisse hiilisime, et maitsta, kuidas maitseb viski, püüdes sealt pudelit varastada. Pärast saime me nii kõvasti isedelt peksa, et ega me enam sinna tükk aega ei läinud. Otsustasin aga minna sisse ja võibolla võtta väikese pitsi viskit. Pole ju ometi mitu kuud joonud ja pealegi on rongini veel poolteist tundi aega. Rahvaarv selles baaris on aastate jooksul kõvasti kahanenud. Vanasti oli see muidugi populaarseim baar Chicagos, kuid nüüd eks ole need uued baarid Vana Vito äri hukka ajanud. Istusin siis leti äärde, panin enda rahast pungiva kotti ettevaatlikult enda jalgade vahele ja silmitsesin kes kõik siin Baaris viibivad. Oli näha akna ääres vaid üht ääreni täis joodikut. Jookide jaoks tal vast raha ei olegi, küllap ootab, et mõni klient enda joogi üle jätab, et ta saaks siis neid viimaseid tilke sealt juua. Olin siis praktiliselt üksi baaris, kui jätta välja magav joodik. Roostes õlita jäänud uks kriuksus kui niuksuv koer kui sealt välja astus Vana Vito. Vito oli aastate jooksul kõvasti paksemaks läinud, nägu oli vaid kärnas, võrreldes vana ja nägusa Vitoga. Vito oli üllatavalt rõõmus mind nähes. Ka krimpsus näo alt paistis kirev naeratus. Ma tellisin siis endale pisikese klaasi viskit, mis läks kurgust alla justkui märg seep käest. Otsustasin, mõeldes vaid Monale, tellida veel ühe viski, nagu ka eelmine läks see makku nagu naksti.
Aeg möödus kui oli juba alla läinud seitsmes klaas kui ilmus Baari nahkjakis mees. Ta kõndis sujuval sammul leti äärde ja istus minu kõrvale maha. Ma olin kahjuks liiga vintis, et näha ta nägu, ma tundsin ainult ära selle, et tal on pikad juuksed ja kahtlane suur kohver enda kõrval. Kuid siis aga läksid mõtted jälle Monale. Ma ei saanud lihtsalt enda mõtteid temast eemale, mul tekkis tahtmine minna tema juurde tagasi ja paluda südamest vabandust, et ma tema elu nii ära rikkusin. Ja mida ma nüüd enda vintis peaga aru sain, oli see, et ma olin Monasse kirglikult armunud, ma olin selle kõige, tänu sellele kahetsustväärt pangaröövile, unustanud. Ma tõusin meelekindlalt püsti ja võtsin vastu otsuse, vabandada Monale. Kahjuks aga olin ma nii vintis, et hetkel mil ma püsti sain, sel samal hetkel ma ka vastu lauda põrutasin. Minu pea käis ringi nagu selle odava lõbustuspargi karussell. Enne kui ma isegi märkasin oli Vito minu kõrval, ta naeris täiest peast ja aitas minu püsti. Imelik oli aga see, et see nahkjakis mees kes ennem istus minu kõrval, oli kadunud, ma küsisin Vitolt, et kas ta teab midagi sellest, Vito aga ise ei pannud tähele, ta olevat mingil hetkel magama jäänud ja ärkas alles selle peale mil ma kukkusin. Ma olin nüüd imepärasel moel justkui kaine, mul oli nii suur tahe minna Mona juurde, tänu millele oli alkohol justkui vereringest läinud. Aitas nüüd siis sellest. Hakkasin ukse juurde sammuma kui Vito karjus mulle naeratades :”Simon sa lollpea, sa jätsid enda koti siia!” Nüüd mul tuligi pähe see mõte, et see samune kott, kott milles on pea miljon dollarit, on minu elu, kui ka Mona elu ära rikkunud. Enam mind see kott ei huvitanudki, mind huvitas vaid Mona süda. Ma hõikasin vaid Vitole :” Vito, kallis sõber, jäta see kott endale, sul läheb seda elus veel vaja, mina aga lähen enda patte nüüd parandama.” Öeldes need sõnad, astusin ma Vana Vito baarist välja. Ma olid meelekindel ja võtsin sammu tagasi Hotelli poole. Ma vaid tee peal mõtlesin, et mida ma võiks küll Monale õelda, mul ei olnud sõnu enda armastuse avaldamiseks. Ma tundsin end kui teismelise eas poisike kes läheb esimest korda tüdrukut välja kutsuma. Ma olin rõõmus kui ka närvis. Mitte kunagi ei tee ma enda kallile Monale enam haiget.
Nurga taga paistis nüüd Šoti Hotell kus me olime pea nädala viibinud. Astusin siis trepist üles, samm-sammult tõusis pinge, närvilisus ja soov näha Monat. Olin ukse ees, hingasin sügavalt sisse ja avasin ukse. Ma hõikasin lootusrikkalt Mona nime, lootes saada vastust, kuid maja oli vaikne kui surnukuur. Astusin toast tuppa kuid ei kusagil ei olnud Monat. Astusin seejärel magamamistuppa, kus ootas mind võigas vaatepilk, Mona, oli surnud. Te lebas kirsipunases vereloigus, otsaees kuuliauk. Oli toimunud võigas hukkamine, roim, patt, millest ma ei saanud enam mitte midagi aru. Mu süda lõhenes, Mona, ainus isik kes oli mulle veel kallis, oli nüüd surnud. Ma olin tardunud, ma proovisin end liigutada, kuid asjata, mul oli peas justkui kuul nagu minu armsal Monal. Sel hetkel ma tundsin viha, kurbust, raevu, kättemaksuiha. Ma soovisin brutaalselt tappa selle isiku, kes minu armsale Monale niimoodi tegi.Läks tükk aega mööda. Ma rahunesin maha, kuid mõttes oli küsimused. Millal, miks, kes, kuidas. Nendele järgnes veel küsimusi millest ma ei saanud isegi aru. Ma istusin Mona kõrvale, vaatasin. Ja minu pisarad hakkasid voolama, minu armast Monast ei olnud enam midagi järgi peale tema elutu keha. Olin vait, ettearvamatult kõlas sellest täielikkus vaikuses südantlõhestav pauk ja sel hetkel märkasin, et mul oli jalas kuul. Verd pritsis, kuid ma ei tundnud valu, mul oli peas vaid kättemaksumõtted ja viha, ma keerasin enda pea ja vaatasin kes ometi mind tulistas. Ma ehmatasin, sest see, kes mind tulistas, oli see samune pikajuukseline nahkjakis mees, keda ma ka Vana Vito baaris nägin. Ta tormas mu juurde justkui välk ja haaras mu kõrist kinni surudes mind vastu seina. Minu kõri juures oli terav puss. Kuid ma ei tundnud hirmu, mul oli nüüd ükskõik kas ma suren või mitte, mul ei olnud enam põhjust elada. Minu kallis Mona, oli ju surnud. Nagu raevus koer hakkas see nahkjakis mees röökima, karjudes ja küsides, et kes ma olen, kas ma tean kus on Simon, kus on ülejäänud raha ja miks ma siin olen. Ma vaikisin samamoodi nagu ka nahkjakis mees, tekkis pingeline vaikus. Ma avasin suu ja vastasin rahulikult:”Mina, olen Simon.” Nahktagis mees üllatus samal ajal kahtlase naerva pilguga mulle otsa vaadates. „Kas tõesti?” küsis ta kibedalt. Noogutasin ükskõikselt mehe poole. Ta karjus seepeale vaid ähvardavalt, et kus on raha. Sain aru, et ma ei tohi õelda, et ma jätsin selle rahakoti Vitole, muidu oleks ka tema tapetud. Ütlesin vaid samamoodi ükskõikselt, et ma ei tea. Nahktagis mees selle vastusega rahul ei olnud, ta haaras minu õlgadest ja paiskas minu härjajõuga vastu kappe, antiikne kapp oli hetkega pilbasteks kui minu mass sellele sisse lendas. Hetkega oli jälle terav puss minu kõril ja seekord küsis nahktagis mees raevukalt uuesti: „Kas sa ei saa aru? KUS ON ÜLEJÄÄNUD MILJON DOLLARIT?!” Tekkis jällegi vaikus, minu selja all vaid praksus kildudeks läinud klaas. Mul paiskas pähe mõte, et kui ta on minu tapnud, võib ta ikkagi minna Vito juurde, sest ta nägi mind ennem seal, ma pidin teda hoiatama, kuid kuidas ma saaksin pääseda Vito juurde, kui mind hoiab maas mingisugne rahaahne raevus härg? Veel hullemaks tegi asja see, et mul oli jalas kuuluauk, õnneks ei tabanud see arterit, vastasel juhul oleksid täbarad lood. Äkki märkasin ma aga minu kõrval lebavat revolvrit mis oli meil sinna antiikkappi peidetud, see oli kõige selle prahi all nähtav vaid minule, sest sellel oli peal lauajupp mis takistas nahkjakis mehe vaadet. Kuid ma poleks mitte mingil juhul jõudnud relva haarata ilma, et ta oleks minu kõri esmalt läbi lõiganud. Ma pidin tema tähelepanu kusagile mujale saama. Ma lebasin maas rusudes, kus minu rinna peal istus nahktagis mees. Mul tuli idee, kuid ma ei olnud kindel kas see õnnestub. Ma lõin kannaga katki ühe klaasitüki ja see õnnestus, mees vaatas hetkeks taha, millest piisas mulle, et haarata plangu alt revolver ja suunata see nahkjakis mehe näole. Tekkis veel pingelisem vaikus kui enne. Minul oli kõri peal nuga, temal aga revolver otsa ees. Mul tekkisid isegi mõtted, et kas ma võiksin lihtsalt tulistada ja tappa see mees, riskides enda eluga, kuid kindlustades Vito elu. Minul ei olnud niikuinii enam põhjust elada. Järsku hakkas nahkjakis kogu rääkima. „Kuule, Simon, me oleme hetkel mõlemad päris täbaras olukorras, kuidas oleks, kui me lepiks ära, jagaks raha võibolla pooleks, sinule pool milli ja minule pool milli, mis me siin enam võitleme.” Ta ütles seda väriseva häälega, oli näost näha, et ta kartis enda elu pärast. Mina aga, soovisin ainult, et tema sureks. Et sureks mees kes hävitas kahe inimese elu. Ma vaatasin lakke, mõtlesin rahulikult. Ja ma mõistsin, ei olnud süüdi selles, mis praegu toimus ja mis oli kunagi Detroitis toimunud, ei olnud selle nahkjakis mehe süü, ei Johnny süü, ei Mona süü, vaid kõiges olin süüdi mina. Mina, kes rahaahnuses tegi valmis plaani, kuidas röövida panka, tõmmates enda plaani veel Johnny ja Mona. Mina olin see patune, kelle pärast pidi kannatama nii mitu hinge. Kui ma poleks seda plaani teinud, ei oleks Johnny praegu vanglas, ega Mona ka surnud. Mina olin süüdlane. Võtsin vastu otsuse.
Kõlas pauk.
Sucks? Good? You be the judge.
Tuesday, March 4, 2008
KATK ehk "KATKUNE"
Eks see pealikirigi veidi seletab, olen katkus, mul oli nagu plaanis teha blogi pühepäeval kuid noh lapsukesel hakkas paha ja oli nn uneaeg, ekstreemne. Räägime kuid asume siis nagu asja kallale, räägin suurest päevast. Ehk LAUPÄEVAST....üüüü. Kuid esmalt, reede õhtu..Mjäu
Reedefrnoi
Koolist pole mõtet vast üldse kirjutada, reede oli selline, suvakas päev. Väljaarvatud õhtu. Orly? Anyway oli siis nagu bändiproov reedel, kus me pidime alustama uue projektiga. Seda nagu eriti ei juhutunud, cause i suck and i forgot to make up the words. Deeem. Olime siis bändikas ja Jammisime siis ektreemselt selle just Katkust pääsenud Madisega. Ilmselt siis see katkubakter mind ründaski, it got me good. BLLLOOOOOOODDDD... Anyway sain siis Sirbilt palve, et ma läheksin kurilooma poole ööseks ja vaadates, et ma ARVASIN, et mul pole midagi muud plaanis, olin ma nõus. Bändikas saime me muidu selgeks ülisheffi kidraviisi, üüüüühüüüü. Kõndisin siis tuimalt kodu poole, kui ilmus põõsast välja Jõe. Jõe on väikest kasvu pisikese ajupuudulikkusega poiss nimega Indrek Jõe. Poiss oli endale just muretsenud kuubiku perepoest ja laps soovis, et ma sellele silikooni vahele paneks, oh neid põngeraid. Suundusime minu maaalusesse koopasse, ja hakkasime tema kuubikut tükeldama, mis liikus paremini kui minu oma ilma silikoonita. Kuriloom. Spray Spray Spray ja ootasime kuni töö oli tehtud..Valmis, Selgewee. Panime kokku ja kuup oli libe kui seep, märg seep..Või siis vedel, üks neist. Ajasin siis Stinky enda koopast välja ja tegin midagi mida ma isegi ei mäleta. Oli siis aeg hakata panema kokku enda asju Madise poole mineku jaoks, sest vot tema poolt läksime me otse linna. Sai siis pakitud kõik vajalik, et elada ära umbes..4 kuud ja suundusin siis koori poole, sest ESMALT oli koor. SHEFFFOO. Sai küllalt ka seal röögitud ja siis ma ka suutsin mainida Hannale, et Kehras on odavad kuubikud müügil. Oh see on kurb, kui ma poleks enda suurt suud avanud, oleks need 2 viimast vast veel alles. Anyway algas retk Madise poole, suutsin Heli meelitada mind autoga ära viia, VIP. No ma räägin, Kehra boss. Sain siis juba Sirbi maja ette, kui värske õhu käes hakkas mu mõistus tööle ja mul tuli meelde, et ma pidin täna õue minema, ooohohohohohhhhhhhhcrap. Pidin siis kahjuks ära ütlema ja vabandan jällegi, kurb. Pisikene teleport siis Madise majja, et mitte tema koera hammaste vahele jääda. Luckis ära. Olin seest. Madis siis aga üllatas mind filmiga nimega "The CROW" vms. Jeeee. See oli nii diip film. Peaosas, BRANDON LEE, BRUCE LEE Laps. Sheff. Kui film oli lõppenud, läksin ma siis nagu ülesse Kidra mängima ja Madisel oli ju ometi uus võim, laps saab ka lõpuks harjutada. Sheff..Ma vist ei lasknud jälle Mihklil magada, kuid kord elu on nii. Saabus ka koju Kuusede boss, Mom KUUSE. Ta pani asja korda ja andis Madisele rihma, Mihklile kõrvakiile ja Markusele kallisi, Mihkel sai kõrvakiile, sest ta lõhub asju majas enda teravate juustega ja Madis sai rihma selle pärast, et ta on nii TARK... NOTT. Anyway läksime magama ja ärkasin hommikul üles hiiglasliku kurguvaluga ja hääl oli toredasti ära. Katk hakkas peale suruma. Hmm,, Unustaisin pealkirja
Laupäev
Oeh, läksin siis nagu alla pesema. Raiskasin siis jälle selle terava pere vett ja sõin nende külmadest ilmadeks säästetud toitu. Aeg aga oli otsa saamas ja me Speedhackisime perroonile kus Jõe juba oli, üllatuseks oli seal ka Aleksandra, tegi meie ilma veidi soojemaks. Saabus rong, eks siis rongis oli algus lust ja trall, Madis kuulas muusikat, Jõe pani kuupi ja mina kraapisin keelega breketite tagant toidujäänuseid, kui äkki. Vaatasin, et mis kamm on, minu keel, oli jäänud nagu, breketi taha kinni.. NOOOOOOOOOOOOOO OMGFGG... Siis seal see oli, 3 mm traadi otsas, surve all, ai. Nii see siis oli nagu, 10 minti. OWWW Ja mis veel parem Jõe sai selle linti, niiet kui mul on tuju siis vb ma isegi panen selle Youtubei, eks näeb. Oh God...Anyway saades lahti keele, mis oli nüüd katki, sõimates paar minutut Arste, jõudis meie rong Tallinna. Suundusime täiel speedil sinna kino juurde, ja ostsime siis nagu 3 Sweeny Toddi piletit, Oi see film oli sheff. Kuid enne kui seanss kell 12 hakkas läksime me Stanfordi minu 600 kinkekaarti laristama. Peale mitmeid konflikte Jõega, et mitte osta mingit tamburiini, sain ma enda nõusse ja ostsin lihtsalt trummihäälestaja ja pulki. Madis sai ka endale medika, kui ekstreemne. Lahkusime nn rõõmsalt kino poole, Kell oli ka 11 saanud ja kõik "tukapeded" hakkasid tänavatel ringi tallerdama. Oh neid oli igas mõõdus, Me isegi nägime üht umb 8 aastast tukakat suits ees McDonaldsi ees "chillimas" Päeva lõpuks olime näinud mingi vähemalt 50 tukapede. Ostke stiil.
Film oli liiga sheff. Aga oli siis pisike minek McDonaldsi, et laps saaks süüa. Jõe sai eriti rasvase burgeri, läikis justkui peegel sellest üleliigsest rasvast. Oi Jomm, Sai siis ka nagu, LÕPUKS kõht täis ja läksime siis eelviimase plaani juurde, kohtud ühe tüübiga trummarifoorumist, et ta demonstreeriks mulle ühtesi trumme mida ta müüb. Kuid saatus nagu ta seekord ette nägi, tegi nii, et see nädal ei saanudki, niiet me emotsesime niisama kaubamajas. Nüüd ma siis asusime viimase plaani juurde. Minna Hilpharakasse, seal oli niipalju DARKNESS kraami et mul hakkas hirm ja ma põgenesin karjudes kui pisike tüdruk. Saime muidugi nagu, viimasel hetkel rongile. Luckis ära. Kuid mis edasi rongis sai? Vot siis nagu, Madis ja Jõe olid nii geniaalsed, et nad otsustasid minna Ülemistel maha. Ju siis läksid meiki ostma. Nii ma siis üksi emotsesin seal rongis ja panin pisarates kuupi ja nutsin, et miks ma üksi olin, ja siis ennäe imet. Lapsed ostsid Ülemistelt manat ja nad suutsid rongile teleportida. Vau. Hippppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Jõudis siis ka see rong Kehrasse. Madis läks enda 500 kilosele koerala toitu ostma ja vaadates, et mul ei olnud võtit läksin ma niikauaks siis palvekasse kus hakkas 50 mindi pärast Alfa..Üüüü. Mind väga üllatas kui kultuurne meie Eero Da Varas on..Kõnnib toredasti ringi keskele, laseb täie tinaga peeru, naerab, laseb veel ja igaks juhus, kui me äkki ei kuulnud, ütleb ta veel peale:"Ma lasin peeru." Kavalpea...Geniaalne lausa. Lapse mõistus ei ole enam töökorras. Sõõõu, peale Alfat jäi siis lilleke ära, sest oli liiga külm jne. Vaatasime siis digikast seda videot kus minu keel seal breketite taga kinni oli ja võtsime suuna kodu poole. Fazzzaaa...
Pühapäev
Ega vot siis pole enam midagi õelda, katk mis katk...Kurb lugu vast. Mind veidi ajas närvi see, et ma ei teadnud, et sel päeval on nagu, 2 KOORI. Mis ajas mu päevaplaani nii pekki. Kurb lugu. Ja see koor kuhu ma isegi jõudsin, vot seal ei suutnud ma lauldagi. Shadeeem?
Esmaspäev
Katkust hirmul, ei läinud ma täna kooli, mida ma siis nagu selle toreda ajaga tegin? Lolz, muusika siis nagu põhja ja tee mida tahad, tüüpiline teismeline vast, va. see fakt, et mul ei käinud mingisugune Rihannnaa ~!! JEEEEE. Mind veidi ajas närvi, et Andrei mulle korduvalt helistas, mida ma ei julgenud vastu võtta. Seega ma ei võtnud, sest ma juba tean mis ta oleks küsinud. "Kas sa saad täna tulla neljapäeva asemel." Ja vot selle asemel, et talle seletada 5 minti mis on katk ja kellel see on, ei võtnud ma lihtsalt vastu. Yes i am Da EGO. Varsti toimus siis nagu, õppimissessioon. Fazaa
Teisipäev
Kuigi ma olin toredasti Katkune, pidin ma ikka nagu kooli minema, sest nagu ma ei tahaks teha järele 3 kontrolltööd viimasel 2el nädalal. Seega teen siis nii vara kui võimalik. Ekstreemne.
Ärkasin täna eriti vara, et siis vastata hommikul 2te ainet korraga. Keemia ja siis see samune, Ajaloo teise Maailmasõja töö mida ma läksin nagu siis 5dat korda vastama. Keemia oli raskem kui ma kahjuks arvasin, jama värk seega. Vastasin siis ka ajaloo 5 minutiga ära. Oi see oli lõbus. Oeh, algas siis esimene tund, mis oligi AJALUGU. Saabus pingeline hetk ja ma sain enda toreda hinde teada, milleks oli 4 ~! JEEEEEE... Kuid mis sai peale ajalugu. Vot, toimus omaloomingukonkurss arvutiklassis, kus me saime ülesandeks kirjutada jutu, igast klassist tuli vist 5 parimat kirjutajat kui ma sain õigesti aru. Minu klassist oli siis seal Mina, Paas, Kleer, Liis ja Saskia. Lucky. Ja mis veel parem, meile anti seal aega nii kaua kui me tahtsime. Ma siis tegin ainult 3 tundi mille tulemuseks oli 2 leheline kriminull. Ei hakanud siis nagu kirjutama "Teleportivatest rosbadest" nagu Joosep mult päris. Oleks teinud ka muidugi hea meelega palju pikema ja parema, kuid meil oli lugemiskontroll millest ma ei tahtnud ilma jääda. Vb kui ma kunagi pääsen sinna Arvutiklassi siis ma nagu isegi teen nii, et ma saaksin selle jutu blogisse panna. Muidu me pidime registreerima seal varjunimede all, kes suudab arvata mis minul nagu oli, on võitnud 15 krooni Üüü. Lugemiskontrollist pole mõtet rääkidagi. Ma ja siis siis veel umbes 6 inimest, kes valisid raamatu nimega Hirvekütt, saime 14 küsimust, kus kõik teised said umb 40 :D::D:D::DD::D:D:D:D:DD:: VÄKKA HIA. Saime siis praktiliselt tund aega varem selle kammi valmis ja mina siis panin niikaua kuubikut. Ou jeee. Lõppesid ka need tunnid ära ja olid viimased tunnid milleks oli tööõpetus. Seal juhtus nii mõndagi, nagu nt sai Joonatan Jussilt tooliga näkku, mille järel sai Juss Jossilt tooliga näkku, See oli nii sheff. Ma sain ka nagu enda tooli praktiliselt valmis. Vaja veel lakkida. Seal tunnis ma siis ka lihvisin enda kuubikut selle lihvmasina peal. Veidi.. Paas sai ka veidi sõimu pisikese laisklemise eest. Kuid nii ta kord on..üüü
Lõppes tund ja saime koju, ega ma siis kodus kaua olnudki, helistasin nagu sellele Andreile ja ütlesin, et ma orkestrisse ei tule sest ma olen haige, mida hääletooni järgi aru sai, et ta ei uskunud mind, kurb veidi, sain talle ka seletatud, et mul ei ole tehnilist arvestust ja sain ka teada, et see nädal jääb puhkpill ära. EXCELLENT. Olin siis rõõmurull ja läksin siis speedhackiga sinna lauluproovi, mis on meil see nädal iga päev sest meil on laupäeval Jõgeval esinemine. Shefffffffff. Sain siis ka seal nagu Saskialt sõimu nagu tavaliselt. Nojah ja kui koor oli lõppenud pidin ma siis nagu koju kõndima sellise toreda kambaga. Kodus ---> MSN. Bai bai..
Kolmapäev, HOMMIK
Ärkasin üles 2.5 tundi tagasi, oh ja mis ma siis tegin, vahtisin MTV'd loomulikult, täis neid Rihannasi vms. Ouu jeee...Mäju..
PILDIAEG...
Jänestega tehakse niimoodi, pilt tüdrukust kes ei ostnud piletit, 1 vaguni aknast välja. Ühiskond läheb allamäge.
Ja siin on siis Vikat, isiklikult, täies teravuses
Ja muidugi ka, silmakaitse, kõikide tema fännide eest.
Külastas ka meid härra House värskelt tulnud juuksurist, ta tegi meile loengut kuidas hoida ära merevähki. Sheff.
Ja mulle tundub, et Paul on vb kuidagi seotus Vikati suguvõsaga, temalgi juuksed kahtlaselt teravad.
Kennet pole hiljuti käitunud normaalselt, alates mil ta läks dieedile. Muidugi, tema kõrval on ka boss, isiklikult.
Rasvane burger, rasvasele poisile.
Madise kolmas vend..sain ka alles eile teada.
Tuletame vanu aegu meelde, mida põhilselt me ei saa tuletada, sest siis kui tema veel elas, ei elanud meie :(
Reedefrnoi
Koolist pole mõtet vast üldse kirjutada, reede oli selline, suvakas päev. Väljaarvatud õhtu. Orly? Anyway oli siis nagu bändiproov reedel, kus me pidime alustama uue projektiga. Seda nagu eriti ei juhutunud, cause i suck and i forgot to make up the words. Deeem. Olime siis bändikas ja Jammisime siis ektreemselt selle just Katkust pääsenud Madisega. Ilmselt siis see katkubakter mind ründaski, it got me good. BLLLOOOOOOODDDD... Anyway sain siis Sirbilt palve, et ma läheksin kurilooma poole ööseks ja vaadates, et ma ARVASIN, et mul pole midagi muud plaanis, olin ma nõus. Bändikas saime me muidu selgeks ülisheffi kidraviisi, üüüüühüüüü. Kõndisin siis tuimalt kodu poole, kui ilmus põõsast välja Jõe. Jõe on väikest kasvu pisikese ajupuudulikkusega poiss nimega Indrek Jõe. Poiss oli endale just muretsenud kuubiku perepoest ja laps soovis, et ma sellele silikooni vahele paneks, oh neid põngeraid. Suundusime minu maaalusesse koopasse, ja hakkasime tema kuubikut tükeldama, mis liikus paremini kui minu oma ilma silikoonita. Kuriloom. Spray Spray Spray ja ootasime kuni töö oli tehtud..Valmis, Selgewee. Panime kokku ja kuup oli libe kui seep, märg seep..Või siis vedel, üks neist. Ajasin siis Stinky enda koopast välja ja tegin midagi mida ma isegi ei mäleta. Oli siis aeg hakata panema kokku enda asju Madise poole mineku jaoks, sest vot tema poolt läksime me otse linna. Sai siis pakitud kõik vajalik, et elada ära umbes..4 kuud ja suundusin siis koori poole, sest ESMALT oli koor. SHEFFFOO. Sai küllalt ka seal röögitud ja siis ma ka suutsin mainida Hannale, et Kehras on odavad kuubikud müügil. Oh see on kurb, kui ma poleks enda suurt suud avanud, oleks need 2 viimast vast veel alles. Anyway algas retk Madise poole, suutsin Heli meelitada mind autoga ära viia, VIP. No ma räägin, Kehra boss. Sain siis juba Sirbi maja ette, kui värske õhu käes hakkas mu mõistus tööle ja mul tuli meelde, et ma pidin täna õue minema, ooohohohohohhhhhhhhcrap. Pidin siis kahjuks ära ütlema ja vabandan jällegi, kurb. Pisikene teleport siis Madise majja, et mitte tema koera hammaste vahele jääda. Luckis ära. Olin seest. Madis siis aga üllatas mind filmiga nimega "The CROW" vms. Jeeee. See oli nii diip film. Peaosas, BRANDON LEE, BRUCE LEE Laps. Sheff. Kui film oli lõppenud, läksin ma siis nagu ülesse Kidra mängima ja Madisel oli ju ometi uus võim, laps saab ka lõpuks harjutada. Sheff..Ma vist ei lasknud jälle Mihklil magada, kuid kord elu on nii. Saabus ka koju Kuusede boss, Mom KUUSE. Ta pani asja korda ja andis Madisele rihma, Mihklile kõrvakiile ja Markusele kallisi, Mihkel sai kõrvakiile, sest ta lõhub asju majas enda teravate juustega ja Madis sai rihma selle pärast, et ta on nii TARK... NOTT. Anyway läksime magama ja ärkasin hommikul üles hiiglasliku kurguvaluga ja hääl oli toredasti ära. Katk hakkas peale suruma. Hmm,, Unustaisin pealkirja
Laupäev
Oeh, läksin siis nagu alla pesema. Raiskasin siis jälle selle terava pere vett ja sõin nende külmadest ilmadeks säästetud toitu. Aeg aga oli otsa saamas ja me Speedhackisime perroonile kus Jõe juba oli, üllatuseks oli seal ka Aleksandra, tegi meie ilma veidi soojemaks. Saabus rong, eks siis rongis oli algus lust ja trall, Madis kuulas muusikat, Jõe pani kuupi ja mina kraapisin keelega breketite tagant toidujäänuseid, kui äkki. Vaatasin, et mis kamm on, minu keel, oli jäänud nagu, breketi taha kinni.. NOOOOOOOOOOOOOO OMGFGG... Siis seal see oli, 3 mm traadi otsas, surve all, ai. Nii see siis oli nagu, 10 minti. OWWW Ja mis veel parem Jõe sai selle linti, niiet kui mul on tuju siis vb ma isegi panen selle Youtubei, eks näeb. Oh God...Anyway saades lahti keele, mis oli nüüd katki, sõimates paar minutut Arste, jõudis meie rong Tallinna. Suundusime täiel speedil sinna kino juurde, ja ostsime siis nagu 3 Sweeny Toddi piletit, Oi see film oli sheff. Kuid enne kui seanss kell 12 hakkas läksime me Stanfordi minu 600 kinkekaarti laristama. Peale mitmeid konflikte Jõega, et mitte osta mingit tamburiini, sain ma enda nõusse ja ostsin lihtsalt trummihäälestaja ja pulki. Madis sai ka endale medika, kui ekstreemne. Lahkusime nn rõõmsalt kino poole, Kell oli ka 11 saanud ja kõik "tukapeded" hakkasid tänavatel ringi tallerdama. Oh neid oli igas mõõdus, Me isegi nägime üht umb 8 aastast tukakat suits ees McDonaldsi ees "chillimas" Päeva lõpuks olime näinud mingi vähemalt 50 tukapede. Ostke stiil.
Film oli liiga sheff. Aga oli siis pisike minek McDonaldsi, et laps saaks süüa. Jõe sai eriti rasvase burgeri, läikis justkui peegel sellest üleliigsest rasvast. Oi Jomm, Sai siis ka nagu, LÕPUKS kõht täis ja läksime siis eelviimase plaani juurde, kohtud ühe tüübiga trummarifoorumist, et ta demonstreeriks mulle ühtesi trumme mida ta müüb. Kuid saatus nagu ta seekord ette nägi, tegi nii, et see nädal ei saanudki, niiet me emotsesime niisama kaubamajas. Nüüd ma siis asusime viimase plaani juurde. Minna Hilpharakasse, seal oli niipalju DARKNESS kraami et mul hakkas hirm ja ma põgenesin karjudes kui pisike tüdruk. Saime muidugi nagu, viimasel hetkel rongile. Luckis ära. Kuid mis edasi rongis sai? Vot siis nagu, Madis ja Jõe olid nii geniaalsed, et nad otsustasid minna Ülemistel maha. Ju siis läksid meiki ostma. Nii ma siis üksi emotsesin seal rongis ja panin pisarates kuupi ja nutsin, et miks ma üksi olin, ja siis ennäe imet. Lapsed ostsid Ülemistelt manat ja nad suutsid rongile teleportida. Vau. Hippppiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii. Jõudis siis ka see rong Kehrasse. Madis läks enda 500 kilosele koerala toitu ostma ja vaadates, et mul ei olnud võtit läksin ma niikauaks siis palvekasse kus hakkas 50 mindi pärast Alfa..Üüüü. Mind väga üllatas kui kultuurne meie Eero Da Varas on..Kõnnib toredasti ringi keskele, laseb täie tinaga peeru, naerab, laseb veel ja igaks juhus, kui me äkki ei kuulnud, ütleb ta veel peale:"Ma lasin peeru." Kavalpea...Geniaalne lausa. Lapse mõistus ei ole enam töökorras. Sõõõu, peale Alfat jäi siis lilleke ära, sest oli liiga külm jne. Vaatasime siis digikast seda videot kus minu keel seal breketite taga kinni oli ja võtsime suuna kodu poole. Fazzzaaa...
Pühapäev
Ega vot siis pole enam midagi õelda, katk mis katk...Kurb lugu vast. Mind veidi ajas närvi see, et ma ei teadnud, et sel päeval on nagu, 2 KOORI. Mis ajas mu päevaplaani nii pekki. Kurb lugu. Ja see koor kuhu ma isegi jõudsin, vot seal ei suutnud ma lauldagi. Shadeeem?
Esmaspäev
Katkust hirmul, ei läinud ma täna kooli, mida ma siis nagu selle toreda ajaga tegin? Lolz, muusika siis nagu põhja ja tee mida tahad, tüüpiline teismeline vast, va. see fakt, et mul ei käinud mingisugune Rihannnaa ~!! JEEEEE. Mind veidi ajas närvi, et Andrei mulle korduvalt helistas, mida ma ei julgenud vastu võtta. Seega ma ei võtnud, sest ma juba tean mis ta oleks küsinud. "Kas sa saad täna tulla neljapäeva asemel." Ja vot selle asemel, et talle seletada 5 minti mis on katk ja kellel see on, ei võtnud ma lihtsalt vastu. Yes i am Da EGO. Varsti toimus siis nagu, õppimissessioon. Fazaa
Teisipäev
Kuigi ma olin toredasti Katkune, pidin ma ikka nagu kooli minema, sest nagu ma ei tahaks teha järele 3 kontrolltööd viimasel 2el nädalal. Seega teen siis nii vara kui võimalik. Ekstreemne.
Ärkasin täna eriti vara, et siis vastata hommikul 2te ainet korraga. Keemia ja siis see samune, Ajaloo teise Maailmasõja töö mida ma läksin nagu siis 5dat korda vastama. Keemia oli raskem kui ma kahjuks arvasin, jama värk seega. Vastasin siis ka ajaloo 5 minutiga ära. Oi see oli lõbus. Oeh, algas siis esimene tund, mis oligi AJALUGU. Saabus pingeline hetk ja ma sain enda toreda hinde teada, milleks oli 4 ~! JEEEEEE... Kuid mis sai peale ajalugu. Vot, toimus omaloomingukonkurss arvutiklassis, kus me saime ülesandeks kirjutada jutu, igast klassist tuli vist 5 parimat kirjutajat kui ma sain õigesti aru. Minu klassist oli siis seal Mina, Paas, Kleer, Liis ja Saskia. Lucky. Ja mis veel parem, meile anti seal aega nii kaua kui me tahtsime. Ma siis tegin ainult 3 tundi mille tulemuseks oli 2 leheline kriminull. Ei hakanud siis nagu kirjutama "Teleportivatest rosbadest" nagu Joosep mult päris. Oleks teinud ka muidugi hea meelega palju pikema ja parema, kuid meil oli lugemiskontroll millest ma ei tahtnud ilma jääda. Vb kui ma kunagi pääsen sinna Arvutiklassi siis ma nagu isegi teen nii, et ma saaksin selle jutu blogisse panna. Muidu me pidime registreerima seal varjunimede all, kes suudab arvata mis minul nagu oli, on võitnud 15 krooni Üüü. Lugemiskontrollist pole mõtet rääkidagi. Ma ja siis siis veel umbes 6 inimest, kes valisid raamatu nimega Hirvekütt, saime 14 küsimust, kus kõik teised said umb 40 :D::D:D::DD::D:D:D:D:DD:: VÄKKA HIA. Saime siis praktiliselt tund aega varem selle kammi valmis ja mina siis panin niikaua kuubikut. Ou jeee. Lõppesid ka need tunnid ära ja olid viimased tunnid milleks oli tööõpetus. Seal juhtus nii mõndagi, nagu nt sai Joonatan Jussilt tooliga näkku, mille järel sai Juss Jossilt tooliga näkku, See oli nii sheff. Ma sain ka nagu enda tooli praktiliselt valmis. Vaja veel lakkida. Seal tunnis ma siis ka lihvisin enda kuubikut selle lihvmasina peal. Veidi.. Paas sai ka veidi sõimu pisikese laisklemise eest. Kuid nii ta kord on..üüü
Lõppes tund ja saime koju, ega ma siis kodus kaua olnudki, helistasin nagu sellele Andreile ja ütlesin, et ma orkestrisse ei tule sest ma olen haige, mida hääletooni järgi aru sai, et ta ei uskunud mind, kurb veidi, sain talle ka seletatud, et mul ei ole tehnilist arvestust ja sain ka teada, et see nädal jääb puhkpill ära. EXCELLENT. Olin siis rõõmurull ja läksin siis speedhackiga sinna lauluproovi, mis on meil see nädal iga päev sest meil on laupäeval Jõgeval esinemine. Shefffffffff. Sain siis ka seal nagu Saskialt sõimu nagu tavaliselt. Nojah ja kui koor oli lõppenud pidin ma siis nagu koju kõndima sellise toreda kambaga. Kodus ---> MSN. Bai bai..
Kolmapäev, HOMMIK
Ärkasin üles 2.5 tundi tagasi, oh ja mis ma siis tegin, vahtisin MTV'd loomulikult, täis neid Rihannasi vms. Ouu jeee...Mäju..
PILDIAEG...
Jänestega tehakse niimoodi, pilt tüdrukust kes ei ostnud piletit, 1 vaguni aknast välja. Ühiskond läheb allamäge.
Ja siin on siis Vikat, isiklikult, täies teravuses
Ja muidugi ka, silmakaitse, kõikide tema fännide eest.
Külastas ka meid härra House värskelt tulnud juuksurist, ta tegi meile loengut kuidas hoida ära merevähki. Sheff.
Ja mulle tundub, et Paul on vb kuidagi seotus Vikati suguvõsaga, temalgi juuksed kahtlaselt teravad.
Kennet pole hiljuti käitunud normaalselt, alates mil ta läks dieedile. Muidugi, tema kõrval on ka boss, isiklikult.
Rasvane burger, rasvasele poisile.
Madise kolmas vend..sain ka alles eile teada.
Tuletame vanu aegu meelde, mida põhilselt me ei saa tuletada, sest siis kui tema veel elas, ei elanud meie :(
Subscribe to:
Posts (Atom)
