Emergancy Blog... Ehk "EI saaaaa õhtuti kirjutada..Kurb"

Leidsin lahenduse kuidas teie laste aega veeta. Mul pole nagu enam õhtuti võimalust (Mil ma tavaliselt kirjutan) kirjutada. Seega ma kasutan tehnikat, kui ma ei saa tükk aega teha, teen ma Copy Paste, oleneb millest. Kuid täna on siis CopyPaste sellest kirjanist mis ta tegin omaloomingupäeval ja mis tõi mulle mingisuguse eripreemia põneva seiklusjutu eest. Shefffooo. Ja see on ilmselt viimane kord kui te näete mind nii ...Wanna-be-Deep juttu rääkimas. Enjoy


Pime, pime Chicago

Ma lõin ukse oma selja taga paukudes kinni ja otsustasin, et rohkem ma oma jalga siia tagasi ei tõsta. Ma olin Monaga küllalt kaua sellel teemal vaielnud ja mulle ka piisas tema pidevast sonimisest öösel, ta ei ole nagu ta varem oli, ta oli muutunud, justkui teine inimene. Vahel mõtlen ma kas see pangarööv kuidagi mõjutatas teda, meie olime ju ainukesed kes pääsesid, Johnny on juba ammu pokris kinni. Samas, see rahasumma mis me Detroitis röövisime vast kompenseerib seda. Huvitav mida Johnny praegu teeb. Huvitav kas ta on juba üle saanud sellest, et Mona tema minu pärast maha jättis. See paneb mõtlema. Kuid siiski, Monaga on kõik läbi, ta on segi läinud. Oi kuidas ma sooviks tema juurde praegu minna ja vabandada kogu südamest, miks ometi ma vedasin ka tema selle loo sisse, ta elaks ilmselt rahulikult enda vaikses äärelinnas enda venna juures. Kuid nüüd kus ma jätsin tema sinna üksi, mis ta nüüd selle enda viiekümne protsendiga kahest miljonist peale hakkab. Suur summa, kuid mitte loodud nõrgameelsetele, mis temast on saanud.
Ma märkasin tee peal Vana Vito baari, ma isegi mäletan kuidas me lapsepõlves Johnniga sinna sisse hiilisime, et maitsta, kuidas maitseb viski, püüdes sealt pudelit varastada. Pärast saime me nii kõvasti isedelt peksa, et ega me enam sinna tükk aega ei läinud. Otsustasin aga minna sisse ja võibolla võtta väikese pitsi viskit. Pole ju ometi mitu kuud joonud ja pealegi on rongini veel poolteist tundi aega. Rahvaarv selles baaris on aastate jooksul kõvasti kahanenud. Vanasti oli see muidugi populaarseim baar Chicagos, kuid nüüd eks ole need uued baarid Vana Vito äri hukka ajanud. Istusin siis leti äärde, panin enda rahast pungiva kotti ettevaatlikult enda jalgade vahele ja silmitsesin kes kõik siin Baaris viibivad. Oli näha akna ääres vaid üht ääreni täis joodikut. Jookide jaoks tal vast raha ei olegi, küllap ootab, et mõni klient enda joogi üle jätab, et ta saaks siis neid viimaseid tilke sealt juua. Olin siis praktiliselt üksi baaris, kui jätta välja magav joodik. Roostes õlita jäänud uks kriuksus kui niuksuv koer kui sealt välja astus Vana Vito. Vito oli aastate jooksul kõvasti paksemaks läinud, nägu oli vaid kärnas, võrreldes vana ja nägusa Vitoga. Vito oli üllatavalt rõõmus mind nähes. Ka krimpsus näo alt paistis kirev naeratus. Ma tellisin siis endale pisikese klaasi viskit, mis läks kurgust alla justkui märg seep käest. Otsustasin, mõeldes vaid Monale, tellida veel ühe viski, nagu ka eelmine läks see makku nagu naksti.
Aeg möödus kui oli juba alla läinud seitsmes klaas kui ilmus Baari nahkjakis mees. Ta kõndis sujuval sammul leti äärde ja istus minu kõrvale maha. Ma olin kahjuks liiga vintis, et näha ta nägu, ma tundsin ainult ära selle, et tal on pikad juuksed ja kahtlane suur kohver enda kõrval. Kuid siis aga läksid mõtted jälle Monale. Ma ei saanud lihtsalt enda mõtteid temast eemale, mul tekkis tahtmine minna tema juurde tagasi ja paluda südamest vabandust, et ma tema elu nii ära rikkusin. Ja mida ma nüüd enda vintis peaga aru sain, oli see, et ma olin Monasse kirglikult armunud, ma olin selle kõige, tänu sellele kahetsustväärt pangaröövile, unustanud. Ma tõusin meelekindlalt püsti ja võtsin vastu otsuse, vabandada Monale. Kahjuks aga olin ma nii vintis, et hetkel mil ma püsti sain, sel samal hetkel ma ka vastu lauda põrutasin. Minu pea käis ringi nagu selle odava lõbustuspargi karussell. Enne kui ma isegi märkasin oli Vito minu kõrval, ta naeris täiest peast ja aitas minu püsti. Imelik oli aga see, et see nahkjakis mees kes ennem istus minu kõrval, oli kadunud, ma küsisin Vitolt, et kas ta teab midagi sellest, Vito aga ise ei pannud tähele, ta olevat mingil hetkel magama jäänud ja ärkas alles selle peale mil ma kukkusin. Ma olin nüüd imepärasel moel justkui kaine, mul oli nii suur tahe minna Mona juurde, tänu millele oli alkohol justkui vereringest läinud. Aitas nüüd siis sellest. Hakkasin ukse juurde sammuma kui Vito karjus mulle naeratades :”Simon sa lollpea, sa jätsid enda koti siia!” Nüüd mul tuligi pähe see mõte, et see samune kott, kott milles on pea miljon dollarit, on minu elu, kui ka Mona elu ära rikkunud. Enam mind see kott ei huvitanudki, mind huvitas vaid Mona süda. Ma hõikasin vaid Vitole :” Vito, kallis sõber, jäta see kott endale, sul läheb seda elus veel vaja, mina aga lähen enda patte nüüd parandama.” Öeldes need sõnad, astusin ma Vana Vito baarist välja. Ma olid meelekindel ja võtsin sammu tagasi Hotelli poole. Ma vaid tee peal mõtlesin, et mida ma võiks küll Monale õelda, mul ei olnud sõnu enda armastuse avaldamiseks. Ma tundsin end kui teismelise eas poisike kes läheb esimest korda tüdrukut välja kutsuma. Ma olin rõõmus kui ka närvis. Mitte kunagi ei tee ma enda kallile Monale enam haiget.
Nurga taga paistis nüüd Šoti Hotell kus me olime pea nädala viibinud. Astusin siis trepist üles, samm-sammult tõusis pinge, närvilisus ja soov näha Monat. Olin ukse ees, hingasin sügavalt sisse ja avasin ukse. Ma hõikasin lootusrikkalt Mona nime, lootes saada vastust, kuid maja oli vaikne kui surnukuur. Astusin toast tuppa kuid ei kusagil ei olnud Monat. Astusin seejärel magamamistuppa, kus ootas mind võigas vaatepilk, Mona, oli surnud. Te lebas kirsipunases vereloigus, otsaees kuuliauk. Oli toimunud võigas hukkamine, roim, patt, millest ma ei saanud enam mitte midagi aru. Mu süda lõhenes, Mona, ainus isik kes oli mulle veel kallis, oli nüüd surnud. Ma olin tardunud, ma proovisin end liigutada, kuid asjata, mul oli peas justkui kuul nagu minu armsal Monal. Sel hetkel ma tundsin viha, kurbust, raevu, kättemaksuiha. Ma soovisin brutaalselt tappa selle isiku, kes minu armsale Monale niimoodi tegi.Läks tükk aega mööda. Ma rahunesin maha, kuid mõttes oli küsimused. Millal, miks, kes, kuidas. Nendele järgnes veel küsimusi millest ma ei saanud isegi aru. Ma istusin Mona kõrvale, vaatasin. Ja minu pisarad hakkasid voolama, minu armast Monast ei olnud enam midagi järgi peale tema elutu keha. Olin vait, ettearvamatult kõlas sellest täielikkus vaikuses südantlõhestav pauk ja sel hetkel märkasin, et mul oli jalas kuul. Verd pritsis, kuid ma ei tundnud valu, mul oli peas vaid kättemaksumõtted ja viha, ma keerasin enda pea ja vaatasin kes ometi mind tulistas. Ma ehmatasin, sest see, kes mind tulistas, oli see samune pikajuukseline nahkjakis mees, keda ma ka Vana Vito baaris nägin. Ta tormas mu juurde justkui välk ja haaras mu kõrist kinni surudes mind vastu seina. Minu kõri juures oli terav puss. Kuid ma ei tundnud hirmu, mul oli nüüd ükskõik kas ma suren või mitte, mul ei olnud enam põhjust elada. Minu kallis Mona, oli ju surnud. Nagu raevus koer hakkas see nahkjakis mees röökima, karjudes ja küsides, et kes ma olen, kas ma tean kus on Simon, kus on ülejäänud raha ja miks ma siin olen. Ma vaikisin samamoodi nagu ka nahkjakis mees, tekkis pingeline vaikus. Ma avasin suu ja vastasin rahulikult:”Mina, olen Simon.” Nahktagis mees üllatus samal ajal kahtlase naerva pilguga mulle otsa vaadates. „Kas tõesti?” küsis ta kibedalt. Noogutasin ükskõikselt mehe poole. Ta karjus seepeale vaid ähvardavalt, et kus on raha. Sain aru, et ma ei tohi õelda, et ma jätsin selle rahakoti Vitole, muidu oleks ka tema tapetud. Ütlesin vaid samamoodi ükskõikselt, et ma ei tea. Nahktagis mees selle vastusega rahul ei olnud, ta haaras minu õlgadest ja paiskas minu härjajõuga vastu kappe, antiikne kapp oli hetkega pilbasteks kui minu mass sellele sisse lendas. Hetkega oli jälle terav puss minu kõril ja seekord küsis nahktagis mees raevukalt uuesti: „Kas sa ei saa aru? KUS ON ÜLEJÄÄNUD MILJON DOLLARIT?!” Tekkis jällegi vaikus, minu selja all vaid praksus kildudeks läinud klaas. Mul paiskas pähe mõte, et kui ta on minu tapnud, võib ta ikkagi minna Vito juurde, sest ta nägi mind ennem seal, ma pidin teda hoiatama, kuid kuidas ma saaksin pääseda Vito juurde, kui mind hoiab maas mingisugne rahaahne raevus härg? Veel hullemaks tegi asja see, et mul oli jalas kuuluauk, õnneks ei tabanud see arterit, vastasel juhul oleksid täbarad lood. Äkki märkasin ma aga minu kõrval lebavat revolvrit mis oli meil sinna antiikkappi peidetud, see oli kõige selle prahi all nähtav vaid minule, sest sellel oli peal lauajupp mis takistas nahkjakis mehe vaadet. Kuid ma poleks mitte mingil juhul jõudnud relva haarata ilma, et ta oleks minu kõri esmalt läbi lõiganud. Ma pidin tema tähelepanu kusagile mujale saama. Ma lebasin maas rusudes, kus minu rinna peal istus nahktagis mees. Mul tuli idee, kuid ma ei olnud kindel kas see õnnestub. Ma lõin kannaga katki ühe klaasitüki ja see õnnestus, mees vaatas hetkeks taha, millest piisas mulle, et haarata plangu alt revolver ja suunata see nahkjakis mehe näole. Tekkis veel pingelisem vaikus kui enne. Minul oli kõri peal nuga, temal aga revolver otsa ees. Mul tekkisid isegi mõtted, et kas ma võiksin lihtsalt tulistada ja tappa see mees, riskides enda eluga, kuid kindlustades Vito elu. Minul ei olnud niikuinii enam põhjust elada. Järsku hakkas nahkjakis kogu rääkima. „Kuule, Simon, me oleme hetkel mõlemad päris täbaras olukorras, kuidas oleks, kui me lepiks ära, jagaks raha võibolla pooleks, sinule pool milli ja minule pool milli, mis me siin enam võitleme.” Ta ütles seda väriseva häälega, oli näost näha, et ta kartis enda elu pärast. Mina aga, soovisin ainult, et tema sureks. Et sureks mees kes hävitas kahe inimese elu. Ma vaatasin lakke, mõtlesin rahulikult. Ja ma mõistsin, ei olnud süüdi selles, mis praegu toimus ja mis oli kunagi Detroitis toimunud, ei olnud selle nahkjakis mehe süü, ei Johnny süü, ei Mona süü, vaid kõiges olin süüdi mina. Mina, kes rahaahnuses tegi valmis plaani, kuidas röövida panka, tõmmates enda plaani veel Johnny ja Mona. Mina olin see patune, kelle pärast pidi kannatama nii mitu hinge. Kui ma poleks seda plaani teinud, ei oleks Johnny praegu vanglas, ega Mona ka surnud. Mina olin süüdlane. Võtsin vastu otsuse.
Kõlas pauk.





Sucks? Good? You be the judge.