Tegemist siis too kirjandiga mis tõi mulle selle aasta koolisisese omaloomingukonkursi II-koha, not bad. Kahju, et see aasta ainult diplomi sai, sest eelmine aasta sain ma eripreemia eest isegi raamatu. See majandussurutis on ikka sad asi ütleks.
Üks asi veel mida te vb teada tahaksite, selle aasta lause, millele pidi toetuma, oli:
Sellest tuleb liiga suur skandaal.
Anyway, proovige mitte nendele massilistele stiili- ja kirjavigadele tähelepanu pöörata.
Kadunud hinged
Mart oli surnud. Ma olin kindel, et ta on surnud ja ma ei saanud midagi teha, et seda takistada. Seal ta on, tema elutu keha tundub nii sünge. Mina peaksin ju hoopis surnud olema, minule ju määrati see kohus vedada kuulipildur siia, aga ma ei teinud seda, sest ma kartsin. Ta suri vaid minu isekuse pärast. Ma polnud varem sellist hirmu tundnud. Sõda, see oli hirmus, hirmsam kui üheski ajalooõpikus. Kus on meie abivägi mis meile lubati? Kus on meie õhutõrje? Kas meid tõesti jäeti siia surema? Kas leitnant Sammal tõesti võiks midagi sellist teha? Ei, see ei saa nii olla, sellest tuleks liiga suur skandaal. Ma pean vaid lootma, et abivägi saabub, vastasel juhul liitun varsti Mardiga. Mart - ma olin teda tundnud vaid paar tundi, kuid tundes seda kurbust ja valu mis minu südames hetkel läbi käis, tundub nagu ma oleks tundnud teda juba aastaid. Tal oli ju Haapsalus tüdruk. Tüdruk, kes ilmselt ei näe enam enda kallist meest enam kunagi. Miks on vaja seda sõda? Miks peavad inimesed surema vaid kellegi teise nimel? Isamaa nimel. Kas isamaa on üldse midagi mille nimel võidelda. Mida me ikka suure venemaa vastu suudaksime teha. Isegi kui me mingit moodi võidaksime, siis ootaksid sakslased juba nuga kõril meie selja taga. Nii palju küsimusi, aga nii vähe vastuseid. Ma isegi ei kuule enam neid karjeid, pauke, kuulide vilinaid mis minust mööda vilisevad. Mul on vaid külm, hirm ja enesehaletsus.
Ülejäänud väeosa on juba taganenud. On alles vaid mõned hinged kusagil puu või künka taga, tulistamas enda viimaseid kuule, mõeldes oma viimaseid mõtteid. Kas siin on enam lootust? Vist mitte.
Mul on vaid kaks kuuli alles, millega ma ilmselt enam midagi ei saavuta. Võiksin ju lihtsalt püsti tõusta ja oodata seda kuuli mis minu elu lõpetab, või lihtsalt panna endale püssitoru suhu ja pääseda sellest alandusest, et mõni punane tunneks uhkust selle üle, et ta on enda kaaslastest rohkem eestlasi maha nottinud. Meid on maksimaalselt vaid 4 tükki alles, hinnates neid erinevaid karjeid, karjeid mis käsivad mul enda relva vaenlase poole suunata. Ma soovitaksin neil sama teha, lihtsalt suunata enda püssitoru suhu ja vajutada päästikule. Jättes nüüd hüvasti selle maailmaga, soovin vaid, et keegi teine ei peaks enam sellist asja nagu sõda kogema. Püssitoru tundus külm, see hakkas lausa aurama kui ta minu keele peale toetus ja minu kuuma hingeõhku tundis.
Kuid äkki juhtus midagi. Vaikus, ei ühkti pauku, ei ühtki plahvatust. Kõik oli tasa, kuid lahing ei olnud läbi. Vaid paarisekundilisele vaikusele järgnesid valjeimad paugud, mürsud ja karjed, mida ma polnud varem eales kuulnud. Oli saabunud õhuvägi. See mida me nii kaua ootasime, lootus siit pääseda, oli tagasi. Ma tõstsin lõpuks enda pea üle selle mätta, mille taga ma olin juba ligi kümme minutit lamanud, mõeldes sellele, kui õudne on sõda ja kuidas ma tahaksin enda eluga hüvasti jätta. Vaade, mida ma sel hetkel silmasin, oli väga imelikus mõttes lausa ilus. Oli ilus vaadata kuidas, suured mürsud punaseid õhku paiskavad ja nende leeri laiali ajavad. Oli lausa ilus kuulata kuidas mõni sõdur, kes oli just enda jalgadest ilma jäänud, karjust agoonilisest valust ja piinast. Ma olin rõõmus ja õnnelik, täielik vastand sellest, milline ma olin just mõni minut tagasi. Ma tahtsin selles osaleda, ma tahtsin tappa. Otsisin enda taskust välja millegi mida ma lubasin, et ma mitte kunagi ei kasuta. Selleks oli alles teritatud tääk ja lisades selle enda relvale, jooksin ma nagu gepard kes silmas kusagil enda saaki ja ihkas vaid ennast tema verest toita, vaenlaste poole. Mind isegi ei huvitanud, et ma jooksen sinna surmavasse tsooni, kus kõik hävib. Ma ihkasin vaid tappa. Tappa nagu nad tapsid Mardi. Nähes maas esimest liikumatut kogu, ei kontrollinud ma isegi kas ta on surnud või mitte, sest kõik keda ma maas nägin, liikumas või mitte, said tunda minu külma tääki mis nende rinda läbistas. Mõned oigasid, mõned karjusid, kuid mõned lihtsalt vaatasid mulle silma ja vaikisid. Tormates ja läbistades aina rohkemate sõdalaste kehi, ei pannud ma isegi tähele, et paugud ja mürsud olid lakanud ja kuulda oli vaid oigeid, appikarjeid, üksikuid laske ja puude langemisi. Ma seisin, liikumatult, silmates neid kelle ma olin juba tapnud ja silmates neid, kes veel seda ootasid. Rahunedes ja aeglasel sammul, kõndisin ma ühe kogu juurest teiseni. Jätkasin enda külmeverelise tapmisega, mõni proovis isegi vastu hakata kuid asjatult. See kes vastu hakkas, see langes vaid kiiremini ja valurikkamalt. Ma olin tapnud umbes kakskümmend punast ja minu tapmisiha ei olnud lakanud.
Jõudes juba järgmise ohvri juurde, relv õhus, et see talle südamesse suruda, peatusin ma. Ma ehmusin, sest see mis selle inimese suust tuli oli eesti keel, puhas eesti keel. Tema ainukesed sõnad olidki :“Ma palun sind, säästa minu hing, palun! Palun!“. Pilk millega ta mind vaatas, oli kurb, hale ja siiras. Langedes põlvili, ei osanud ma mindagi öelda, suutsin vaid mõelda ja küsida endalt, mitu eestlast ma ära tapsin, mitu kaasmaalast ma külmavereliselt, küsimusi esitamata ära olin tapnud. Ma olin mõrvar. Sõda oli mind muutnud. Tung tappa valitses minu üle.
Kõik oli vaikseks jäänud, ei ühtki oiet, vaid see üksik eestlane silmas mind hirmunult, samal ajal pommikillust tuletatud haavast verest tühjaks joostes. Ma silmasin vaid kurva ja sünge pilguga enda ohvreid, inimesi kes tapsid ja said tapetud, eestlasi, kes otsustasid millegipärast punaste poole üle minna ja inimesi kes olid ilmselt sama hirmul kui mina olin. Keerates pea tagasi ainukese hinge poole, kelle ma olin säästnud, sihtis mind rinda selle samuse ellujäänu käsipüstol, kelle silmast oli alla libisemas pisar. Oli kuulda vaid kerget plõksu, millele ei järgnenud valu ega karjeid. Tema relv oli külmast pakasest kinni kiilunud. Oli vaikus, ma silmitsesin temale vaid kurvalt silma, haarasin tema relva ja viskasin selle lumehange, mis oli verest punaseks värvitud. Tema silmist oli näha vaid hirmu, samal ajal mil ta peaaegu nutma oli puhkemas . Ma ei tundnud tema vastu ei kübetki viha ega salgavust, sest see kõik oli tähtsusetu. Ütlesin vaid talle siiralt silma vaadates :“ Ma annan sulle andeks.“
Tõustes püsti ja silmates viimast korda seda surevat ja südames eksinud sõdalast, hakkasin ma vaikselt sammuma. Mul ei olnud kindlat sihtmärki kuhu ma suundusin, aga ma ei suutnud enam selle veresauna keskel olla. Ma sammusin vaikselt enda kaeviku poole, avastates nüüd seda, et ka kõik teised sõdalased, kõik need kes enne karjusid, et ma keeraksin enda relva vaenlase poole, olid ka enda lõpu leidnud. Mina olin nüüd ainuke kes oli ellu jäänud. Vaid ühe lühikese tunni jooksul, kohtus siin metsas surmaga ligi viiskümmend hinge, kaasaarvatud Mart, isik kes pidi minu pärast surema. Isik, kelle hing oli minu omast puhtam.
Ma otsustasin Mardi üles otsida, sest mul on veel soov teda viimast korda näha. Imelik oli siin läbi paksu lume täielikus vaiksuses kõndida, keerates ümber kõhuli olevaid laipu, lootes leida sealt seda tuttavat nägu.
Oli juba pimedaks läinud ja otsing oli raskendatud. Ma olin väsinud. Lõpuks nägin ma hanges Mardi verest immutatud rohelist jakki. Ma viskusin põlvili tema elutu keha juurde ja silmasin teda. Ma silmasin sõpra, kaaslast ja sõja ohvrit. Asetasin enda mantli tema sinaka keha peale, kuigi väljas oli ligi 20 miinuskraadi ja sulgesin tema silmad. Ma jätsin Mardiga hüvasti, mehega, kes suri enda isamaa nimel, millegi nimel, mille eest ma ei olnud nõus surema.
Heitsin tema kõrvale magama, lootes teda varsti uuesti näha.
