Tapper - imekombel täiendatud

Et siis, kolm kuud rahu.
Oli ka aeg. Kõik see pask mida pidi aasta lõpus taluma on raugend. Ülihirmus 11da klassi uurimistöö, mida algul sai kardetud on sooritatud üle ootuste, ning geograafia eksam sai ka enam-vähem DONE. Tulemusi pean nüüd vaid ootama. Ainuke asi millega peab nüüd kenasti hakkama saama, on autokool. Eks load peab ikka suveks kätte saama. Ja raisk ma ei oska kirjutada enam, või noh, jah, hullemini.

Ano eks ma siis seletan, kuidas minu esimene vaheaja päev kulges. Shit was soooo cash.
Päeva algus oli vägagi potensiaalne feil. Kõik hakkas valesti minema. Oli plaanis minna 13.51 rongile, kuid ma suutsin näha unes mingeid imelikke põlevaid linde ning ma magasin sisse, jäädes rongist maha.T'was not cool. Ok. Pidin nüüd hakkama mõtlema välja alternatiivtransporti. Plaani kohaselt pidin ma olema linnas kell 5, et minna Monika koolivenna kunstinäituse avamisele, ning soetada endale üks trummitaldrik, mille mingi trummarifoorumi vend pidi mulle müüma. See oli kõik PLAANI kohaselt. Tegin paar kõnet ning sain endale transpordi. Agar pidi mulle 15.45 helistama ning mind ja Toomast oma autoga ära viima. Kusjuures Toomas pidi õhtul Tapperis esinema. Kell lõi siis 15.45, siis, 15.50 ning lõpuks juba 16.01 mil ma helistasin Agarile, kes ei osanud telefoni vastata. Faggot. Vend lõpuks helistas tagasi ning teatades: "A kuule, mul vist ikka pole autot, ema sõitis minema kuhugi..". GREAT. Mis nüüd? HELISTAME SIIS VEEL.
Sain nüüd teada, et Erko sõidab linna. Oli nõus mind ja Tommi ära viima. Ok, tore. Saime siis lõpuks kõik auto peale. Sõit sõit sõit linna, mis sinna minna, ning olimegi juba peterburi maanteel.
Helistasin Monikale ja teatasin oma hilinemisest ning helistasin sellele taldrikuvennale, kes ei vastanud telefonile. Wut next? Läks veidi aega ning siis see vend lõpuks helistab, teatades, et tal hetkel ikka pole seda taldrikut. More good news. Normalna. Eks ma siis võtan suuna näitusele.
Jõudsin siis lõpuks vanalinna, otsisin üles kunstinäituse ning nautisin punši.
Kunstnikust: http://www.pikkat.pri.ee/

Hängsime siis Monikaga veidi ringi ja uurisime karvaseid venelasi kes Tammsaare pargis istusid.
Kella 8 paiku saatsin Monika oma bussile. Ning asusin Tapperit otsima. Sain Madisega kokku ning kuskil Gustav Adolfi Gümnaasiumi juures hakkasime kuulma kerget Pink Floydi. Selgus, et GAGi hoovis oli mingi järjekordne kinnine tribüütkonsa. Sai turvamehega viisakalt räägitud ja mees lasi meid sisse. Kuulsime seal olles Comfortably Numb soolo ning nii lõppeski konsa. Aga ega see luhta ei läinud. Seal sai UNLIMITED toitu. FUKKK JEE. Sai magu kenasti täis lastud ja sai siis asuda tagasi seiklema. Saime Kleeriga kokku kes selgitas meile kuda Tapperisse jõuda. Hüppasime napilt bussi peale ja olimegi Tapperi suunas teel.
Umbes kell 9 jõusime kohale ja saime ülejäänud Kehra seltskonnaga kokku.

A ma ei viitsi rohkem kirjutada. Õhtul lisan ülejäänud loo.


Jätkub

Jõudsime siis Tapperisse, kus oli umbes kusagil 50 000 matsi kohal. Kui õmmelda kokku kõik need nahkjakid mis seal oli, saaks me ehitada ühe kuradima suure.. noh.. maitea.. nahkjaki vist.
Anyway. Vahtisime seal veidike väljas ja kui juba VAIKSELT hakkas külm, läksime sisse ning ostsime piletid. Või noh, templi. Nomaitea, see kõik mis seal toimus oli suht rahulik. Laval oli selline grupp nagu Paean, tegid seal mingit suht kurja paska. Pärast neid tuli lavale Catnap. Ma ei mõista milles asi oli, aga kõikidel bändidel jäi asi suht lahjaks. Dunno. Eniveis. Kui Catnap oli oma Päuer Metali esinduse lõpetanud, läksime uurisime backstage'i. Seal oli üks suht hull vanamees. Põhliselt see vend arvas, et ma olen Catnapi trummar ja andis mulle isegi mingisuguse "Trummari Käepaela". Nomaitea, lul. Mkei, läksime siis kuulama viimast bändi, Tapper. Tapper Tapperis. Hah. ok. Sellest bändist niipalju, et mu riided on siiamaani keemilises, sest kui ma nägin nende vokalisti, lasin ma umbes iga tema esitatud laulusõna peale püksi, umbes 1332 korda püksi. Hirmus mees rsk. Peaaegu sama hirmus, kui Bruce Willis, lihtsalt ma pole Bruce'i veel päriselus näinud. Ma arvan, et see on hea. Edasi minnes, kui nad hakkasid lõpetama, viskasid nad oma bändi Patche publikusse, millest ma ühe suutsin ka endale omastada. Fuck Yeah. Nüüd ma olen sitaks hirmus.
No sellega oli konsa läbi. Hakkasime mõtlema transpordi peale ja selleks oli meil Erko, kes oli imekombel kaine. Autosse, koju.

Durrr